elust ja õppimisest

Sain täna loovkirjutamise loengus hakkama sellega, et hyyatasin yhe fotokirjelduse peale "Ah see pilt!". Ilmselt olin grupis ainus, kes kirjelduse järgi pildi ära tundis, aga see polegi väga oluline. Hirmus haritud ja asjaliku tunde jättis kyll.

Muidu ma seal asjalik ei olnud - seekord polnud isegi yhtegi teksti kaasa veetud. Teema tuli selleks korraks selline, et midagi uut kirjutada ei oska (emotsioon pole ammu ette tulnud) ning olin eile õhtul ja täna hommikul lihtsalt liiga laisk, et midagi vanadest asjadest välja sorteerida. Yks või teine oleks kindlasti teemaga sobinud, eriti kõrvutades teiste autorite asjadega.

Mis siis veel... Eile olin eriti asjalik, kulasin ära kuus seitmest ette nähtud virtuaalsest loengust. Täna oli plaanis raamatukokku kohustusliku kirjanduse järgi jõuda, aga tyhjagi. Kui ma juba peale sõidutundi uuesti koju olin jõudnud, siis siia jäingi. Siis peab selle asja vist homme ette võtma. Kuidagi vaikselt hakkab kohale jõudma, et ootootoot, millal see sess nyid algama pidigi?

Kuulamise kõrvale ei saanud ometigi ka kätel seista lasta. Yks kinnas on poolvalmis, teine alustatud, kokku keeratud sai umbes 2 m. paela. Tundub täitsa edukas tööpäev. (Eriti võrrelduna paari eelmisega, kus ma mitte midagi asjalikku tehtu ei saanud.)

Tundub, et mulle sobib hirmus hästi igasugust tarkust endale just kõrvade kaudu ligi lasta. Kuulan ja jälgin ja jääb meelde kyll, kui tegemist ei ole väga keeruliste võõraste nimedega. Kui ma ei suuda asja esimese hooga järgi hääldada, on mul hädasti tarvis seda kirjutatult näha, siis peaks enam-vähem meelde jääma peale mõnda kordamist. Käed võivad samal ajal väga hästi midagi teha. Kui ma mõttega kuulan, ei saa ma samal ajal konspekti mõistlikke lauseid moodustada, (ja teiti ma ei oska.), nii et kirjutamine on tegeikult pigem raske. Kõike, mis ette räägitakse, ei jõua yles kirjutada. Nii jäängi kord-korralt jälle kuulama, mida nyyd öeldi ja kija saab aina vähem. Pole väga mõtet, kui kogu loeng ei ole hirmus hästi struktureeritud. Parem kuulan-jälgin-mäletan ja annan sellele ajunurgakesele, mis muude asjadega tegeleb, mingi lihtsa mehhaanilise liikumise hambu. Nõelumine näiteks on parajasti niipalju lihtne, et seda ilma samal ajal muude asjadega tegelemata tehes lähevad mõtted hirmus kergesti uitama. Siis ma mõtlen endale sada häda kokku, mõtlen yle ja alla ja peale ja liiga, kõige yle. Niisiis, sel ajal on mõistusele vaja lisakoormust. Samal ajal on kätele vaja lisategevust loengus, nii et miks mitte proovida neid omavahel yhitada.

Mõnedki korrad on mulle öeldud, et ei ole viisakas, ei näita tähelepanu yles, jätab teistele muljet, et kõik muu on hulka olulisem. Tyhjagi! Kui ma võin poole silmuse pealt jutu sees esitatud kysimusele vastata, siis mis mõttes ma ei tööta kaasa?

Minu jaoks on see nagu... jupike vaba ressurssi, mis tuleb kahjutult ära hõivata. Siis ei lähe ka see osa mõttest rändama - ja kui tykike juba läheb, läheb kohe kõik muu ka. Mida aeglasemalt ja ennastkordavamalt õppejõud räägib, seda vähem ma suudan jälgida.

Veidi analoogne situatsioonile, kus parameedik annab innuka abistaja kätte tilgutikoti ning haiget edasi transportides selle hiljem uuesti kotti paneb. (Inimese kylge ehk kinnitamatagi.) Talle antakse midagi teha, et ta ringi ei sahmiks ja teisi ei segaks, aga midagi ebaolulist ja hirmus lihtsat.

Kui seda võrdlust liiga sydamesse võtta või rakendada sellele elavat fantaasiat (nagu ma mõttes just tegin), tekib nyyd huvitav pildike, kus ma lähenen oma peas toimuvale nagu toimetaks seal hulk tahtega isikuid ringi. Yks segab teist ja nii edasi. Aga see on ainult minu elav fantaasia, mis suvalistest kõnekujunditest kinni võtab ja omaette naeru puksuma ajab.

Äh, ma niisama lobisen siin.