30. märts 2010

meeled

Mõtlesin kirjutada natuke lahti seda, miks mulle materjalid meeldivad. Mis materjalid? Igasugused, huvitavad. Pinnad, tekstuurid, värgid.

Nägemine on mul parajasti selline, nagu ta on. Eriti siis, kui prille ka ees pole, panen mõnikord silmad kinni, et see nagunii puudulik info kõike muud ei segaks. Kõik muud meeled on ju ka. Kuulmine, tasakaal, puudutus, lõhn, maitse - yhesõnaga, kohati tundub, et ajul on parematki teha kui yritada tõlgendada seda hägust värki, mis silmade kaudu tuleb. Keerangi siis selle kinni. Pole vaja.

Hoopis põnevam on asju katsuda. Olen mõnigi kord tabanud ennast näiteks laua taga istudes sõrmedega mööda tugevasti sisse soditud jooni vedamas (vanad koolipingid) või puukoort silitamas. Hirmus tihti juhtub, et pistan käe riiulisse, sygavale taha, kuhu ei näe, aga kust on vaja see või teine ese kätte saada. Pooltel oma yhetoonilistel puuvillpluusidel teen katsudes vahet. Muude riietega on veel lihtsam - saab ju aru kyll, kas tegemist on linase särgi, teksade või eriti synteetilise seelikuga. Pistan käe käekotti ja saan seal põhjas sobrades reeglina ikka selle kätte, mis vaja - esimesel katsel. Pinalinahk ja myndikukkur, kah nahast, on täiesti erinevad! Ja nii edasi. Isegi käeseljal on huvitav sile struktuur. Kass ja koer on jälle isemoodi karvaga ja nii edasi, lõpmatuseni. Mõni kangas on selline, et muudkui silitaks - tekitab jaburaid hetki, kui see näiteks mu enda seelik satub olema ja ma hajameelselt unustan, et parajasti näiteks loengut kuulan. Osade raamatute siidmattidel kaantel on olemas päri- ja vastukarva pool. Mõni synteetika aga tekitab esimese hooga juba ebameeldivat tunnet. Kasutatavamate arvutiklahvide siledus on teistega võrreldes kah sõrme all tunda. Ehk siis, noh, meeldib asju katsuda. Välja arvatud seened - aru ma ei mõista, mis neis nii eemaletõukavat on, aga ma ei salli neid kohe yldse. Korjata veel kuidagi võib, aga see materjal hamba all tekitab puhast vastikust.

Ei teagi nyyd, kas peaks sellele mõeldes edaspidi teistest materjalidest voodipesule mõtlema. Investeering, eksole.

Miks ma sellest rääkima hakkasin? Avastasin mingi hetk lihtsalt, et kipun ennast aegajalt unustama ega märka yleyldse, et yks või teine kõrvalt imelikult vaatab, kui ma enda mantlit kompan või jakinööbiga mängin. Võtsin kätte, proovisin ennast kõrvalt jälgida ja lahti mõtestada. Kui oluline asja juures halb nägemine on, ei oska öelda. Pole liiga hästi näinud:D.

Ilmselt on kogu lugu lihtsalt selles, et mulle meeldivad ilusad asjad ja mõnusad pinnad. Öelge pealegi imelikuks.

Kommentaare ei ole: