Kiri.

Kui ma olen närvis, hakkan ma lobisema. Kõigest ja eimillestki. Või siis itsitama, kihistama ja muidu ebadaamilikult käituma kordades kergemini, kui tavaliselt.

Aga kõigest ja eimillestki rääkimisel võib olla teisigi tagamaid. Näiteks annab sellega edukalt tõrjuda teadvuse tagumistes kihtides hiilivaid kujutlusi. Mul on elav fantaasia - aitäh, et see toitu juurde ei saanud. Niigi mõnitavad mind mu unenäod, kus fantaasia ennast välja elada saab. Mul ei ole neid mõtteid vaja. Alateadvuse osatamist, kus mulle näidatakse, mis kõik seal olemas on - ja minul puudu.

Kui ei mõtle, ei tunne puudust. Kõige vanemad harjumused on kõige visamad kaduma, isegi kui mõni neid kunagi erandkorras yletada suutis. Tavaliselt mind ei puututud - aga märkama hakkasin ma seda alles naeruväärselt hilja. Ei tea, on kuidagi nii kujunenud. Erandid on lubatud. kohati soositud ja neid tuleb aina juurde, aga see tundub kuidagi tyypiline. Olen vähemalt pool aega pigem rahul.

Pidev lobisemine ja naermine võib hästi peita ka hirmu, et millestki pole rääkida. Juba praegu tundub, nagu poleks. Aga just sellest tundest saab liiga tihti alguse "elude kaugenemine" - mida pidi ju yritama vältida. Häid inimesi on alati liiga vähe, aga ma vist ei oska "meestyypi sõprust" hästi. Sellel on ports põhjuseid, mis siit teemast välja langevad.

(Selgitus: naistyypi sõprus tundub olema umbes selline, et oled pidevalt kyllatki kursis kõigi ymbritsevate elukäikude ja meeleoludega. Sest siis on võimalik teada, kellele parjasti mis sorti muret kurta sobib, kellele mitte. Samas annad ka teistele pigem tihti teada, kuidas endal läheb - et nad teaksid. Juhuks kui huvitab. Ma päris kindel kõiges selles määratluses ei ole ja siia tuleks juurde lisada erandid, keda vist igayhel yks või kaks on ning kellega võib kuude kaupa yhendust saamata olla kindel, et kui lõpuks kokku saada, nägite viimati justkui eile. Need on harvad, aga seda väärtuslikumad erandid.)

Igal juhul oli aru saada, et kõik polnud sugugi nii korras, kui välja pidi paistma. Kõik ei saanudki korras olla. Olen teinud jälle suure portsu vigu, mida kahetsen. Ei vabanda, taas kord. Ainult kahetsen, sest vabandust paluda pole mõtet, kui ei näe põhjust andeks saada. Ei luba, et enam ei juhtu - ei saa lubada, liiga ebakindel värk. Eks ma olen seda isegi. Närvis ju ka. Ja tohutult tänulik - peale mu käitumist tundub imena, kui tavalisimgi vestlus veel võimalik on. Oodata, aega anda, vaadata.

Tundub, nagu oleks just olnud laviin (mulla oma, mitte lume) ja minu ettekujutustes peaks kõik see, mis alla veeres, alguses olema kohevavõitu. Peale astud, vajub sisse. Enne, kui päriselt saab hakata seda kohevust yletama, peaks vist paar vihma ära ootama, andma kõigele aega alla vajuda, stabiliseeruda. Tegelen sellega hetkel vaikselt. Hoian ennast ohjes. Ei jäta liiga palju aega mõtlemiseks ja mõttes igasuguste kärnakoorikute nokkimiseks - aeg parandab ehk.

See aeg... Sellega on kahtepidised lood. Yhest kyljest ei tohi suhtlusel lasta välja surra, teisest kyljest suhtlen ma hetkel kyllalt paljude inimestega natuke suunatult. Ärgu keegi pahaks pangu, see pole sellepärast vähem tähtis. Aga jah, topin oma päevad (hetkel on nädala lõpuni vist...) inimesi, loenguid, tööd, kohtumisi pigem tihedalt täis, sest siis on kogu aeg, mida oodata. Hajutatud fookus - kellegi ärakukkumine ei tähenda, et päev nurjas oleks. Aga aega kõigi nende asjade vahelt leiab kiireteks kohtumisteks ikka veel. Teetassipikkusteks. Päeval.

Kymnekonna minuti eest jõudis mulle kohale, millest see sõprus tegelikult hetkel sõltub - kahe inimese omavahelistest suhetest. Ei julge nimetadagi - liiga palju on juba kahju tehtud. Ma ei andestaks oma kunagise vea kordumist endale ilmselt iialgi, ka sellepärast ei torgi. Ei kysi, ei arva, ei mõtle. Loodan. Loodan nii kõvasti, et silmad peab kinni panema, muidu pungitavad peast välja.

Kahjuks piirab see hetkel ilmselt suhtlemist veelgi. Nii et mis jääb? Yle ei jäägi muud, kui rääkida kõigest ja eimillestki, kuni kõneainet taas kogunema hakkab ja hoida pöialt, et "kunagi" on enne, kui enam tõesti midagi öelda ei ole.