23. märts 2010

kolmandat ja kahekymne kuuendat

Olen täna tubli olnud - terve päeva ära varastanud. Tegelikult tegemist on ja jaksu ka, aga mitte midagi teha ei taha - ei kannata kohe yldse inimese moodi olla. Proovisin yhte ja teist ikka teha ka, aga no ei õnnestu, kohe yldse ei õnnestu.

Otsisin natuke kadunud asju taga. Telefoni-klapid leidsin yles, aga nõelatöö nõela mitte. Selle kaotus teeb mu mitmel põhjusel hirmus kurvaks, niisiis ei ole ma veel otsustainud, et ta päriselt ja ongi kohe kadunud. Ise tehtud ju, toorest pihlast. Silma paigutasin hoolikalt oksakoha juurde, et tykkideks minema ei kipuks. Ja asi töötas, ning töötas hästi. Peaaegu kindel on, et see redutab kusagil siin toas, isegi. Ma lihtsalt ei tea, kus - ja kõik segadushunnikud olen juba läbi vaadanud omateada. Nõme lugu, sest mul oleks toda ju vaja.

Kõlade taha rakendatud lõngakerasid harutasin ka vähehaaval. See toiming näeb välja vähemalt sama põnev kui kõlakudumine ise, aga on hoopis tyytum.

Homme tuleb hommik otsa koristada, sest vanaema tuleb maalt linna veidiks - ja ma ju tahaks näidata, kui ilusti korras mul kõik asjad on. Justnagu nad oleksid. Praeguses seisus teda siia lasta mõistagi ei tohiks - tolm hakkab varsti tsiviliseeruma, ent põrandat on varasemast veel kolm korda keerulisem pyhkida, sest kass ajas pusle mõnevõrra sassi. (Pisikesed tykid, põnev ju!)

Otsisin taga ka kaduma kippuvaid inimesi. Neil on tihti huvitavaid lugusid, mida kõiki korraga ju ära rääkida ei jõua, eriti, kui kord ainult tunnipikkuseks ähvardab kujuneda (rääkides neljapäevaõhtust).

Kõige selle lugude allesjätmise ja muuga jooksis mõte osadest asjadest yle ja ymber. Nii jäigi yles ja ära märkimata, kui tohutult tore oli see kylaskäik. Lihtsalt väga ... no just, toredad (kuigi mulle sõnu korrata ei meeldi, v.a. sihilikult.) inimesed ja... Noh, nii kohe võibki elada. Aitäh näiteks selle eest, et ma nägin, et ka nii saab, ja saab hästi. (Kuidasmoodi nii? Mitut moodi, mitmes erinevas osas, aga see mm... elukorraldus tundus kuidagi ääretult paikaloksunud ja töötavana.) Aitäh kutsumast - see tegi yhe õhtu kohe väga mitu korda päikselisemaks. Jutt veeres omasoodu, mingi hetk märkasin, et asi kuidagi väga soravalt jookseb selle mustri järgi, kus räägitakse lugusid, ja igayks haarab kinni millestki, et järgmine suund anda. (Kuigi ma ei oka seda hästi seletada.)

Homme saab tantsida, ylehomme saab kõrtsida, reedel peab tööle minema. Elu, eksole.

Kommentaare ei ole: