28. aprill 2010

meigist ja muust

Seoses sellega, et olen viimasel ajal edevaks kätte läinud (või nii mulle endale tundub vähmalt), mõtlesin, et kirjutan veidi oma lähenemistest enesekaunistamisele, täpsemalt meik või muu salongi-hoolduse teema. Ehted jätan praegu kõrvale, need on hoopis teine teema.

Esiteks jagan igasugused näovärvimised kahte gruppi. Yks on see, kus yritatakse saavutada võimalikult loomulik tulemus, teine on kunst-eneseväljendus.

Alustan teisest, sest see torkab rohkem silma ja on võibolla lihtsamini määratletav. Selle hulka kuuluvad yhteviisi nii tsirkuse klounimaalingud kui moelavade suured, silmatorkavad ja sõnumitkandvad värvimised. Yhendab yks: enamasti tänaval nii ei käida. (Kuigi oleks ju mõeldav ka...) Värvija-kunstnik, ykskõik, kas ta on siis ise ka kandja või mitte, väljendab ennast selle kaudu, ysna samamoodi kui igayks, kes värviga pinnale läheneb. Lihtsalt, lõuendi asemel on inimene. Võib meeldida, võib mitte meeldida, aga näeb välja ausalt kunstlik. Mitte keegi ei yrita ju väita, et ei, teate, mu silmaymbrus ongi loodud selline rohelise-sinisekirju! Igal juhul, väljendusvabadus ja kõik juurdekuuluv - käi või klounimaalinguga.

Esimene on salajasem. Sellesse gruppi liigitan kõik selle, mida mitmedki naised igapäevaselt teevad - veidi värvi ripsmetele, veidi põskedele, veidi huultele - eelistatavalt nii, et keegi aru ei saaks, et värvitud yldse on. Jah, ma olengi selline! Kogu aeg olnud! Mis mõttes ei usu? Sellisesse värvimisse on ka palju suhtumisvõimalusi. On neid, seda ei salli: see liigutub nende arvates petmiseks. Teistele jälle meeldib, väite järgi, et igayks tahab ju ilus olla ja pole tarvis, et mõni väike viga muidu tipptasemel olemise ära rikub. Niipalju esteet olen isiklikult kyll, et silmale koledat asja uuesti vaadata ei taha. Teistele ebameeldivat elamust ka parem ei pakuks. (See, mida täpselt väikseks veaks loetakse ja kui nõudlikud standardi suhtes ollakse, jääb ka välja, sellest on igal pool mujal liiga palju juttu olnud, mul pole midagi lisada.)

Kust läheb piir nende kahe asja vahel? Ma arvan, et eks ta kusagilt umbes sealt lähebki, et kas peab mõjuma olematuna või ei pea. Meelde tuleb yks naisterahvas, keda olen kohanud ainult tugevalt tumedaks värvitud huulte ja väga konkreetsete silmadega. Tema puhul ytleks kyll, et olgugi värvid pigem traditsioonilised (suu ikka punane, mitte hõbedane, jne), on tegemist siiski selle kunstima tyybiga. See on ju osa eneseväljendusest, kuvandist, mida teistele tahetakse meelde jätta. Iseenda värvilised kyyned liigitan ka sinna alla. Kasutan võimalust, et rõhutada yhte või teist parajasti tihemini pruugitavat nahka.

Kõike seda palun, eksole, mitte lugeda kui yleskutset yheks või teiseks ja kes mind vähegi teab, mäletab ilmselt, et ma pigem ei värvi ennast ja pean seda pigem yleliigseks, aga tehku teised mis tahavad ja kuidas ennast paremini tunnevad. Otse hukka ka ei mõista - on ju päris hästi võimalik aru saada, et mitte igayks ei taha iga hinna eest kuidagi tavaväliste vahenditega edasi pyrgida, kui seda tava sees piisavalt lihtsalt saab. Need lihtsused ja keerulisused on isiklikud ja igayhel erinevad, nii et kes oskab, siis miks mitte? Kui see nyyd hirmus segane tundus, siis öelge, proovin ymber sõnastada.

Selline natuke kirjandi moodi mõtisklus tuli. Elulist pole midagi suurt rääkida, kõik areneb vaikselt ja tegutseb ja kypseb. Isegi maasikataimekesed, mida ma täna harvendasin, kasvatavad juba teist paari pärislehti. Seda tööd tuli pintsettidega teha, sõrmed on liiga suured. Natuke naljakas oli kyll.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mulle jätavad kommentaarid stiilis "meikimine on peitmine", mulje pigem kadedusest. Kuigi, kindlasti on meikimine mõnes osas peitmine halva naha või magamata ööde puhul, aga pigem ma liigitaksin make-upi just ilu RÕHUTAMISE alla. Ja naiselikkuse rõhutamise alla. Sest paraku ilusale kleidile ja kaunile kingale annab lõpliku lihvi ikka kena soeng ning klaar jume.
Halb on muidugi ka suhtumine, kus meikimine muutub maskiks ning ilma nagu üldse ei tahaks nägu näidata. Aga väita uhkusega, et "oi, mina olen koguaeg meigita" on natukene mõttetu. Mullegi ei valmistaks see raskust, aga ma eelistan teatud olukordades kindlasti hoolitsetud naiselikkust, kui sinised silmaaluseid ja tühja pilku. Meikimatus ei tee kedagi kangelaseks, jumala eest.
Pealegi, on nägusid, millele lihtsalt sobib meik- näiteks brünettidele ja natukene vanematele. Kui sa oled rõõsa peaaegu pigmenditu blondinka, siis muutub peaaegu iga jumestus liiga raskeks.

Ülipõnev oli igatahes lugeda (nagu ikka). :)

Liis.

Tho ütles ...

Esimese poolega olen täiesti nõus, ei osanud seda niiviisi välja tuua, et loogiline oleks.

Teisest poolest - ma loodan, et sa siin nyyd siit eestpoolt uhkust välja ei lugenud, sest seda mul mõttes kyll polnud. Mõte oli rohkem... viidata mu enda igapäevale. Kahjuks jäi märkimata, et igapäevaselt on mul prillid ees ja need teevad silmameigi mõttetuks, olles ise selle eest ja asemel. Läätsedega ilma värvimata enam välja minna ei taha, siuke tunne on nagu silmi polekski näos.

Ka loomult blondi ja värvituna on võimalik end nii kaunistada, et see ylepakutuna ei tundu (yks yhine tuttav, nimesid nimetamata, oskab seda IMHO ilgelt hästi) ja minu näites toodud naisterahvas on väga tumeda peaga.

Rõhutan veelkord - igayhele oma, ja kui sobib ja meeldib siis lastagu aga käia. Ma olen lihtsalt laisk - minu jaoks ei kaalu see meigist saadav nähtav kasu enamasti pealehakkamise vaeva yles. Ei otsusta reeglina inimeste väärtuse yle meigi või selle puudumise põhjal.

Mida see kõik enesekindlusega teeb, on muidugi hoopis eraldi teema - kui oled midagi teinud, siis avad endast ikka veidi paremini ja see paistvat kyll kindlasti välja. Olen ka mõne meesterahvaga rääkinud sel teemal - yks väitis, et saab samasugust tuge näiteks teadmisest, et kingad on värskelt viksitud, kamm korra pest läbi käinud ja muidu tipp-topp.

Anonüümne ütles ...

Eiei, ma ei lugenud teisest poolest küll mingit ülbust välja. :D Selles mõttes, et igaühel on õigus oma arvamusele ja puha (ning sinu oma polnud üldse pealetükkiv). Lihtsalt mulle jäi pisut paha mekk ühest tulisest sõnavõtust kunagi ühe uudise all ning pidin nüüd oma mõtteid jagama (sorry, kui jäi selline mulje, see polnud üldse etteheide!)

Ma pigem toetan kah seda enesekindluse mõtet, et mida iganes sa teed, peaasi, et oled endaga rahul. Ning ära tee teiste maailmavaateid maha! Ma üritan ise ka seda meeles pidada :)

Liis.

Tho ütles ...

Jah, ja mina pold ärritatud ka. On sul sel teemal veel mõtteid?