26. juuli 2010

segamini

Ma olen hetkel elav näide sellest, mis juhtub, kui ma yle pika aja arvuti taha pääsen. Paari tunni eest oli mõte, et lykkaks korraks arvuti sisse, näitaks talle kõiki neid mitut ilusat vööpilti, mida ta oma peaga mälukaardi pealt näha ei tahtnud ja riputaks need yles yhte, teise või kolmandasse kohta. (Mh sinna peaaegu äramädanenud käsitööblogisse, mida praegu pole mõtet vaadata.) Panin arvuti käima ja avastan nyyd paar tundi hiljem, et mälupulk on endiselt siinsamas kõrval, Pyy temast midagi ei tea ja aeg on ka nii otsas, et enam pole mõtet seda operatsiooni ette võttagi.

Kodu ja loomad näevad mind viimasel ajal kahetsusväärselt harva, paistab. Ma tean täpselt, miks ma eile pearingluse ja ymberkukkumiseni väsinuna ning ilmselt veidi jukerdava vererõhuga peale tööd siia tulla ei tahtnud. Oma tuba, mis on äge ja mis mulle põhimõtteliselt absoluutselt meeldib, on nii segamini, et vastik on. Korda ei saa teha, sest keset tolmust põrandat on poolik tolmune pusle, mis ootab kokkupanemist ja on parajasti niipalju valmis, et enam kokku ei lykka, et kunagi uuesti alustada. Ja kõike kastidesse ka ei kupata, sest asjad, mida ma vähegi tihemini kasutan, kipuvad sealt välja ronima ja segadust tekitama - jällegi mõttetu yritus. Ma vajan seda raamaturiiulit, see vabastaks mind nii paljudest muredest! Aga isa, kelle taga see seisab, ei andnud väga palju lootust, et ta lähiajal valmiks. Kui ma kysisin, mida ma saaksin teha, et asjad hõlpamalt läheksid, sain teada, et mina ei saavat midagi selles suunas teha. Nõme lugu kokkuvõttes.

Eriti ebameeldiv veel seetõttu, et kaks või mõnikord kolm korda aastas tekib mul isegi tahtmine koristada, asju ära visata ja oma lehte veidi puhastada. Mitte päris uut lehte võtta, aga ikkagi. Yks nendest aegadest on aasta alguses, septembris või augusti lõpus. (Teine on kevadel, suve alguses, ja kolmas, mida iga kord ei ole, kesktalvel, aastanumbri vahetuse paiku.) Kui ma ei suuda uue 'aasta alguseks siin korda saada, ei ole ilmselt loota, et mu koolilised tulemused kuidagi paraneksid ja see on juba katastroofiline juhtum.

Ilmselt aitaks ka praegu mõnevõrra see, kui palju asju saaks ära visatud. Aga ma ei raatsi ju! Koridoris, toaukse taga ootab veel kaks kastitäit kraami, millel on suur emotsionaalne, aga olematu praktiline väärtus. Mida näitab kas või see, et ma ei ole neid kaste kolimisest saati, peaaegu kahe aasta jooksul lahti võtnud. Seal on igasugust - vanu postreid kingituseks headelt sõpradelt, poolikuid unistusi-projekte jne. Kuidas sa viskad ära millegi, millega olid nii suured plaanid?

Nii ma olengi selle toaga siin natuke õnnetu. Nii palju oleks vaja teha ja suurem osa sellest tahaks raha saada. Kodu asemel käin ennast lõplikult välja puhkamas kylas. Häda ja viletsus.

Folgist räägin hiljem.

Kommentaare ei ole: