Olen juba mõnendat päeva kuidagi... kergesti agiteeritav. Vaatan kõiki neid kohti, kus inimesed yksteisest valesti aru saavad ja tõrelen vääritimõistjatega yksi oma avuti taga verbaalselt. Seletan nähtamatutele kuuljatele, kuidas "Vaene on see, kellel pole raha ega sõpru," "Mina viskuks ilmselt ka mingitel tingimustel barrikaadidele..." (millele järgneb pikk arutelu sellest, millised need tingimused on, mis lõppeb sellega, et läheks ja viskuks siis kohe) ja nii edasi. Sellel on paar võimalikku põhjendust, esiteks mul on suhtlusvaegus et ma iseendaga nii palju rääkima olen hakanud, või teiseks on lihtsalt kuidagi kergesti yles kruvitav meeleolu. Endal hakkab ka juba imelik veidi, aga ma olen teist päeva järjest toas.

Tuba kaunistub vaikselt - tekitasin mingi jõuluseade endale kardinata akna peale ja igatsen nyyd mingeid kyynlaid selle juurde. 11 punast jõulukuuli ripub seal ja 3 kyynalt nende all paneksid asjale täpselt sobiva punkti. Äkki õnnestub need isalt välja meelitada, kui kohekohe poodi läheme.

Käimisi on tegelikult endalgi. Need kyynlad, esiteks, aga ka lilled synnipäevalapsele-vanaemale ja veel mõnedki postkaardid ja postmargid. Sest ma saadan juba mitmendat aastat tigupostkaarte jõuluks - sest neid on nunnu natuke saada ja seda teevad nii vähesed. Ja see beežikas lõng, et ema pontšo ära parandada, ja raamatud tuleks raamatukokku tagasi viia. Ja seda ja teist.

Tegus jõul?