eh, elu!

Eilne päev oli nõme, tänane saab ehk selle võrra ägedam olema. Mul on hommik (just lõpetasin pärishommiku-brunchimise perega), ja juba on olnud vähemalt kolm head yllatust. Tundub realistlik, et head asjad jätkuvad õhtuni välja. Ei, isegi neli head yllatust - ma ärkasin ise ja tunni võrra tavalisest varem. Ma avastasin, et kusagilt on tekkinud mingi mystiline kogus jõudu. Arvutit avades hakkas otse iseenesest mängima täpselt õige muusika. Raamaturiiulil on jälle lootust. Yhesõnaga, mis veel juhtub?

Väga palju võiks samas mitte juhtuda, sest kui kõik juhtub, mis juhtuda saab, ei jää mul yldse aega oma kohustusliku kirjanduse jaoks. Eksameid vaatasin just - reedeks peab olema suur, tõeliselt suur hulk head asja läbi loetud ja tegeikult veel natuke rohkemgi. Aga pole hullu! See on hea kirjandus, mulle meeldib seda lugeda. Lihtsalt... mingeid teisi asju on ka, mida tegema peaks.

Arutasin eile seda yhega natuke. Viimati olid mul kooliasjad ideaalses korras siis, kui väljaspool kooli ei olnud midagi. Kui ma avastasin, et elu on ka mujal, siis hakkas kool kiiresti ja kõvasti kannatama (st, gymnaasiumist alates.). Autahvlil pole ma kuigi kaua olnud, kuid yksikud neljad põhikoolis muutusid peaaegu-suvetööks gymnaasiumis. Tuleb kuidagi... Midagi peaks ette võtma selles osas. Kool võiks olla kõige muuga orgaaniliselt seotud, ent ta ei ole.

Tykk aega juba yritan siin kirjutada, aga ei õnnestu väga. Kui nii, siis nii - tuleb lugema asuda.