sessi pole olemas!

Sess hakkab isegi mulle vaikselt ajudele mõju avaldama. See näeb välja nii, et mulle tundub kaval teha jälle seda trikki, mida ma suve lõpul kunagi tegin ja magada yle öö. Hämmastaval kombel ei tähendanud see toona, et ma magaksin miljon tundi korraga, vaid lihtsalt iga teine öö. Kuna lugemist on palju ja põnevat (ja kohati ebavajalikku) ja enamasti kohustuslikku, siis võib ju. Veidi aega.

Huvitav on lugeda, sisseahmitav adjektiivirikas keel hakkab mu idiolektile mõju avaldama. Seda on huvitav hinnata selliselt pooldistantseerunud vaatepunktilt - ma näen kyll, kuidas ma räägin teisiti kui tavaliselt, aga kuidagi midagi selle vastu ette võtta ei õnnestu.

Etno ei jookse ja see on natuke kurb - mulle meeldiks, kui mul oleks umbes 15. kuupäeva paiku või paar päeva hiljem võimalik tahtmise korral viia Craftcenterile järgmised umbes kaheksa või kuus või kymme karpi. Õmmelda võiks neid veel kuidagi, aga ma ei leia seda tunnet, millega neile mustreid peale viltida. Ma suudan oletada, millest selline ikaldus on tekkinud ja tean, mida saaks teha, et asjad tõenäoliselt paranema hakkaksid, aga see võimalus ei meeldi mulle. See tähendaks enese taasimmutamist kogu asjakohase muusika ja taustaga, aga see oleks väljastpoolt tulev ja seeläbi a priori veidi nõrgem impulss. Õige ja hea oleks see enda seest yles leida, uuesti jooksma saada.

Yhtlasi näitaks taasimmutamise vältimatus näiteks seda, et ma ei saa, ei suuda korraga teha kahte asja, need peavad yksteist välistama. Aga ma olen ju nii veendunud, et ei pea! See käib kuidagi nii, et nende registrite vahel peab saama sujuvalt, vabalt, loomulikult liikuda, tahtmise järgi. Neid peab saama kombineerida ja neid peab saama kombineerida kuidagi nii, et mõlemad saavad seeläbi veel paremakski. Võti näib käeulatuses, aga ma ei tea täpselt, mis ja kus ja kuidas ta on.

Emotsionaalsest kyljest on samas korras. Peaaegu. Olen ysna tublisti teinud ka neid teisi harjutusi, mida olemas ei ole - ja neid juba piisavalt kaua, et mingi mõju tekiks. Mõju on kahtepidine. Yhest kyljest on enese rahustamine lihtsam, keskendumine on lihtsam, kui nendele asjadele keskenduda. Samas teisest kyljest peab seda asja siiski hämmastavalt suure tahtega tegema, sellele kõigele peab keskenduma, nii palju on vaja harjutada ja õppida ja avastada. (Eelnev ei pidanud mingit mõtet omama. Kui ei omanud, siis las olla.)

Ainult et see kirja pandud, avastasin, et see ei käi yldse emotsionaalse poole kohta. Emotsionaalne pool peaks olema hoopis see, et mul on endiselt vaimustus. Seda võiks olla veidi vähem, see pole liiga tervislik lõpuks niiviisi, võib ennast ära nikastada (nupust! hii) või midagi. Samas mul on terve päris keeruline komplekt igast muid emotsioone, sealhulgas erinevad -väärsused, mida igasugune kultuurikokkupuude kipub tekitama mõneks ajaks. Nii palju on lugeda ja õppida ja areneda. Muudkui tahaks. Meenutab veidi seda, kuidas ma unistasin larbiaegade alguses kõiges jube heaks saamisest raske töö läbi.

(Sest mulle tundus, et ma pean olema Jube Hea, et ma kuidagi olemas oleksin. Aega läks, mina muudkui arenesin ja vältisin poolpaaniliselt mõtet, et ma ei ole Jube Hea, ja inimesed ei pööranud sellele yldse tähelepanu. Näe, Jube Heaks ei saanudki kunagi, aga oli rahvast ja oli tore.

Jah, ma annan endale aru, et need paralleelid on mõnevõrra kunstlikud.)