Meenutame minevikku

... ehk mida arvata möödunud aastast.

Aastas oli väga mitu lõppu ja mitu algust. Lõpud algasid ilmselt kohe aasta alguses, aga see oli ammu. Lõppesid inimesed, lõppes töö, lõppes hõlbuelu. Lõppema kippus ka kool, aga see sai edasi venitatud. Algas kunagi kool, algas käsitööline elu veidi suuremas mõõtmes, algasid inimesed.

Aasta koosnes nii kaotustest kui võitudest (justnagu kõik teisedki aastad), õppisin endaga ja maailmaga ilmselt väheke paremini toime tulema. Veendusin, et mingid vaimsed mehhanismid, mida ma olen varemgi kasutanud, ei ole aastatega rikki läinud, ainult natuke ära ununenud. Sain teada, kui palju mul on vaja magada, et suuta toimida ka mitumitu päeva järjest sellisel pingelisel töörežiimil (õmblusmaraton vastu põimukuud...), kui palju mul on vaja inimesi, et pysida, kui palju ma tegelikult oskan. Julgen tunnistada, et ma töötan paremini siis, kui mul on pinge ja tähtaeg (kuigi võin ka pea lootusetult kinni joosta).

Mööda saanud aastaring... veidi õnnetu on nii öelda. Aasta ei ole yldse miski piiratud yhik, lihtsalt kuhugi on tõmmatud vahekriipsud, et aega mõõta. Siiski - selle aasta, selle elukilomeetri sisse jäi väga palju teamisi ja hakkamasaamaõppimisi. Tundub, et sai läbi ka mitumitu aastat kestnud yhtemoodi tsykkel - selline, kus elus on korraga yks ilmasammas. Hetkel paistab olema natuke nagu miski yleminekuhetk - yhest poolstabiilsest seisust teise nii mitmel erineval teljel. Yhtepidi ymbritseva telg - yksik vs hulk, teistpidi keskkonna telg - mets vs linn, kolmandat pidi ilmselt veel mingid teljed. Seekord need ei koondu kimpudesse nagu mingid asjad varem on koondunud. Lihtsalt langevad juhuslikult samasse ajaperioodi, mitte nagu mõnikord, kus yhest otsusest, yhest valikust tundub sõltuvat vähemalt väga suur yksteisega seotud asju. Jah, niisiis... Aitab kyll. Uus aasta, uus elu... linna ei tahaks vahetada.