nukker ja nördinud

Tusane olen. Otse halvasti polegi miskit suurt, ent hästi ei ole ka teps midagi justkui. Miljon pisiärritust jooksevad kokku ja rikuvad olemist.

Yhtlasi olen pahane, kuid ennekõike rahulolematu iseendaga. Mõne tunni eest tuli mõte, et võibolla mõnede päevade tagune otsus polnudki õige. Näib, et ma ei suuda olla piisavalt tore ja hea ja päikseline, et olla meeldiv. Piisavalt hea, et mitte mõjuda halvasti. Ma ei taha ju... Ma ei taha olla turris ja morn ja ylikriitiline. See ei sobi kokku yhegi mõttega, mis mul on. See ei sobi kokku yhegi olemisega. Võibolla see lihtsalt on valesti, mis siis, et mul tegelikult on olnud tore.

Ei ole hea ja õige, ei ole yldse õiglane tekitada negatiivseid emotsioone nii... nii tundlikule mõistlikule taibukale toredale hoolivale ausale&arukale heale inimesele, kelle ma enda lähedusest avastasin.

Võibolla osaliselt kantud pragustest mustadest värvidest (aga mitte kuigi palju) tunnen ma ennast väga halvasti selline olemise pärast. Tahaks olla parem, aga on tyhi lootus, et ma tõesti kunagi heaks hakata suudaks. Selline nõme olengi.