ikka elus

Tänase päeva võib lugeda kordaläinuks. Palju stiilsete inimeste pilte, sõrmkybaratäis vestlust ameerika autodest (mina olin kyll see kuulaja pool, ent siiski.), kokkuvõttes meeldivalt veedetud pärastlõuna ning õhtupoolik.

Siin on vahepeal vaikne olnud, sest mul on olnud kõike muud teha ja siia pole midagi yle ajamiseks jäänud. Tegelikult olen ma olnud vaheldumisi kas liiga mujal ja väga vähe arvuti taga, või vastupidi, väga siin ja liiga palju arvuti taga, kummalgi juhul on raske olnud leida midagi siia kirja panemiseks. Võib arvata, et asjad normaliseeruvad varsti või hiljemalt mõne aja pärast, ent kui midagi kirjutada pole peale nende asjade, millest kirjutada ei oska, siis...

Leidsin täna Linnalehest yhe töökuulutuse, millele esimesel võimalusel vastan. (St, esmaspäeval.) Sain yhe soovi-tellimuse järgmise nõelkinnaste paari jaoks. Mõlemad on positiivsed uudised.

Ei kuula, nyyd lõpuks ometi ei kuula enam kogu aeg yhte ja sama muusikat. Mis meil on, veebruari keskpaik? See tähendab veidi vähem kui kahte kuud. Seda on väga väga palju. Ju siis oli vaja ja oli õige atmosfäär, aga nyyd hakkab ära tyytama.

Kodus on asjad keerulised. Kuna ma olen ysna veidi aega olnud õhtuti pigem kodust ära ja ööpäevarytm on tugevalt hommikusse kaldu ("Sul on pea asemel öö!" on konkreetselt kõige ilusam asi, mida selle kohta öelda saab.), on vanaema juba paar korda teinud salvavaid kommentaare kujul: "Jälle lähed tööle, jah?", kui ma kell õhtul välja minema sätin. Tema pahameel ei too kaasa jamasid, ent selline märkus on siiski ysna haavav. Mõningased arusaamatused ja vastuolud temaga on tavalised, aga ma tegelikult ei taha sellisel okslikul jalal olla.

Säh postitus.