yle pika aja yks vanamoodi postitus

Võiks ikka midagi kirjutada, sest aeg ei ole seisma jäänud. Saabuvast või vähemalt lähenevast kevadest annab tunnistust aina pikemaks veniv päev ja see meeletu soe päike. Hoiame juba veidi aega lõunakaare aknaid päeval irvakil nii tunnijagu, muidu kytab endnest suurtest akendest heledalt sisse paistev päike toa liiga kuumaks.

Selle suure valge päevaga on yks häda. Sellega ei saa mõnusalt teha talviseid tubaseid asju, sest see on nii hele ja nii kevad ja nii aktiivset liigutamist nõudev. Aga mul on kõik talvised tubased asjad veel tegemata ja pooleli. Kättevõtmiste kuu on. St, praegu, taevas, mitte radokuu kui selline (kuigi tol pole ka häda). Tegemist tahab ikka veel see heegeldamine, tegemist tahab see uus valge nõelkindapaar, tegemist tahavad need kaks paela, mis rõduukse kyljes ripuvad ja syndida tahavad nii see tore villane arvutikott kui see tore linane lyhikese käisega särk. Ja veel mingi umbes miljon muud asja.

Ja lugemist ootab ka päris päris mitu raamatut, mõned neist paberil, mõned arvutis, aga seda ei taha ka sellise valgusega teha. Seda peaks tegema siis, kui õhtul on pimedaks läinud, aga siis ei viitsi ju ka. Ja palju ma õhtul niiviisi pikalt kodus olnud olengi.

Eile näiteks olin kylas, mängisin Arkham Horrorit. Tore oli. Midagi mäletasin varasemalt reeglitest, suurt osa mitte, täringud veeresid keskmiselt. Loodetavasti midagi ära ei rikkunud. Varem olen selle mänguga kokku puutunud tegelikult pigem vähe - mõned korrad, mitte rohkem. Reeglite tõlgendamises oli erinevusi, aga pigem vähe.

Nyyd leidsin talvisest Myyrilehe numbrist luulet, mis mulle meeldis. Liis Koger tegi ta sinna. See on mõnevõrra sugulaslik mulle kohati. See on veidi sedamoodi, nagu ma ise teen - aga linnalapsem veidi. Läänekultuursem. See ei tee teda halvemaks, tal on see tunne sees ja alles. Siiralt soovitan, usun, et võib paljudele meeldida. Raske on luulest rääkida, kui peamine asi on see omalaadne sõnastamatu emotsioon selle taga.