yhte, aga teist ka

Olen elust siia kirjutamise vahepeal natuke nagu ära unustanud. Huvitav, kas blogimisekomme hakkab ise maha jääma? Igast asjad teevad nii mõnikord. On olemas ja töötab ja töötab ja töötab ja hädavajalik suisa, ja siis yhtäkki kaotab igasuguse tähenduse ja läheb meelest vaat et hoopis ära.

Täna aga tulin kodu poole ja mõtlesin, et maailm on ikka yks ilus koht. Parajasti oli kõige tyypilisem madalrõhkkonna ilm, soe, natuke suitsune õhk ja kõik kohad niiskust paksult täis. Lumi selline yldse mitte libe, vaid teraline ja urbne. Lumevallid räpahallid, nagu nad ainult kevadeti ja sellise umbse ilmaga on. Tavaliselt on sellisel puhul ainult yks võimalus - see ilm rikub mu tuju ära. Hall ja vastik. Seekord mitte, sest peale sellist ilma on kevad jälle hulka lähemal. Just iseenese rahulolu maailmaga ja kohetulebkevad-lubadus tegid asja täna toredaks, vahvaks, ilusaks.

Pea on väsinud. Käib justkui veidi ringi, otse und ka ei ole. Kael valutab, kui nurka väga hoolikalt ei vali. Kogu ymbritseval on mingisugune ebarealistlik loor peal. Ei ole kylm ega palav ja kohvi ka hästi aidata ei taha. Samas, mis mõttes mul juba uni? Ärgatud sai kaheteist aegu, mitte päriselt varem.

Käsitööga on hetkel hästi - seda on piisavalt, et mul kiire oleks. Mõtlesin välja, et peaks mingi käsitöö majandamise vihiku sisse seadma - et siis sellele selline asi sai myydud ja raha selle eest niimitu kysitud. Lihtsalt jäädvustamise huvides.