Tänane päev on selline, et mitte miski ei tohi toimuda. Kange tahtmine on pugeda pehme teki sisse, teha päev läbi eimidagi ja käituda yleyldiselt justkui oleks peavalu või muidu haige.

Tegeikult on vitamiinipuudus, ma märkasin. Käisin korraks poest läbi, lihtalt et aru saada, mida ma tahan. Puuvilja. Eelistatult pomelot, aga igasugused muud kõlbavad ka. Õuna väga ei taha. Ei taha kohvi, ei taha šokolaadi, ei taha isegi teed hästi. Tahan olla vati sisse pakitud ja vaadata Losti, aga hästi ei saa seda ka teha, sest siis saab esimene hooaeg ju otsa ja teise kohalejõudmiseni läheb veel aega. Aga võibolla kohe ei saa ka.

Natuke nagu uni on, aga mitte päris. Selline... lihtsalt habras olemine. Täna ma olen kyll klaasist, silt kah veel kylge: "Mitte puutuda!"

Kõiges selles on syydi eilne õhtuöö, mis on tänast olemist absoluutselt väärt. Sellist hinda võib maksta kyll, aga mitte kogu aeg.

Tore oli ja siis oli veel parem. Jah.