30. märts 2011

yhest ja teisest ehk aeglane mõtisklus

Mis siis vahepeal on olnud. Aega polegi palju mööda läinud, õigupoolest on ainult natuke, aga toimunud on hirmus palju - venitab aega.

Oli see koosistumine Paldiskis, oli väiketiiger ja vastutustunde puudumine minu poolt. Veel veidi enne seda oli taevast kukkunud töövestlus. Nyyd on töökoht, eile oli esimene päev ja homme on järgmine. On olnud hirmu ja emotsioonidele allavandumist, on olnud uut värsket lootust ja tõsiseid kõnelusi.

Vastutustunde puudumine... see tilluke kutsikas on nii armas ja nii oma, aga kuiväga ma ka ei tahaks endale valetada, ei oleks aus teda endale võtta. Teda ei peaks jätma terveks päevaks või terveks ööks yksi koju ja mu elu saab veel mitu aastat olema väga ebakindel. Nii ei peaks mitte tegema. Ei oleks ilus ja viisakas selle väikse vastu.

Tööle sain nimelt vanalinna kõigepoodi Kolmjalga. Seal on 12-tunnised vahetused nii päeval kui öösel, null võimalust istumiseks ja ometi häbematult väike palk. Aga see on parem kui mitte midagi, nagu ma viimase aja jooksul juba väga mitmendat korda ytlen, seda iga kord tõsiselt mõeldes. Usun optimistlikult, et kui oma raha kontrolli alla võtta, on ka selle palgaga kuidagi võimalik elada. See tähendab, et kui hästi läheb, kolin paari kuu pärast välja. Veidi kurb hakkab ka juba. Kurr jääb maha ja Polar ka...

Uus ja hirmutav Päris Elu. Mitte vaheaasta töötegemiseks ja enda yle mõtlemiseks, vaid päris elu. Kestva tööotsimise, kestva eneseleidmise ja elamisega. Ja eilsed tõsised kõnelused... On hirmutav kyll, aga kuidagi vapraks hirmutav. Jah, ma tahan, jah, ma tahan praegu neid väljakutseid, neid õppetunde, seda elamist.

Isegi siis, kui ma vahepeal ei suuda käituda nagu tasakaalukas täiskasvanu. Tõesti alati ei suuda ju. Messenger teeb sedalaadi suhtluse veel keerulisemaks, kaotades ära hääletoonid ja närvlikkused ja kõhklused sõna keskel. Ja siis flipingi ajutiselt ära, olen nagu viimane nõme ja arvan paremini nendest, kes selle peale ära ei jookse. Hiljem kahetsen ise ka, sest ma ei pea sellisest käitumisest ja nii käitujatest suuremat. Ikka ja alati loodan järgmine kord paremini.

Avastasin just pisiõe pärisblogi. Ei lingi seda siin, ma ei ole kindel, kas ma tahan teda siia lugema (kui ta juba ei käi...) või teda enda nägemisest teadma. Aga lugesin ja avastasin, et see inimene on huvitav, ja see inimene kirjutab hästi, väga hästi. Tõeliselt naudin stiili, mis eriti viimasest kajast kõlama jäi. Võõras inimene, aga oma ka.

Igatsen Inimest ja eraelu ja asju. Ja natuke igatsen võimalust maailmale tõestada, et nii saab ka töötada.

1 kommentaar:

Punane Hanrahan ütles ...

No ma ütlen, et parem on kui väiketiiger jääb 12 tunniks 1i, kui et ta:
a)saab peksa
b)ei saa süüa
c)visatakse tänavale
d)kõik eelnenud kokku
e)&ne.

Paraku'i ole sul maailmas just väga palju võimalusi, kui oled ilmale tulnud krantsikutsikana:(