näitsik ja nooremand

Tahtsin mõlgutada mõned mõtted tänapäeva ja naisterahvaste koha pealt. Sellel asjal ei ole pointi ja sellest ei arene kardetavasti välja seisukhta, need on vaid mõned märkamised nii enese kogemustest kui nende inimeste omadest, kellega sellest räägitud on saanud.

Ma usun, et ma ei ole ainuke, kes leiab, et tänapäeva naisterahvad vanuses keskeani ja mõnel juhul sellest ylegi, saab ysna edukalt liigitada kahte peamisesse tyypi: näitsiku-neiu tyypi haldjalikumad õblukesemad tegelased ja need, kes on rohkem nagu päriselt inimesed - tiiu-talutytreke ja teised temasugused ehk emandad. Yhest tyybist teise liikumine tundub peaaegu yletamatult raske ja kyllap see on kuidagi seotud proportsioonidega, harjumustega, ainevahetusega ja veel palju muu sellisega ja sellest vaid osa on valitav.

Kahjuks (hea kyll, mõnede õnneks ehk ka, peamiselt ent siiski kahjuks, mitmekesisus oleks võit) valitseb massikultuuris, tänavapildis, kogu selles pilte ja reklaami täis sootsiumis meie ymber ainult ja ainult neiu-tyyp. See dikteerib, missugune sa peaksid olema. Sellega arvestatakse moodi luues, trende välja haududes, see vaatab vastu tõesti igaglt poolt ja igast naiselikumast stereotyybist. Mõnele vaatab ehk peeglist ka ja neil võib olla veidi lihtsam leida yhiskonna paletist roll, millesse ennast sobitada. Eriti kehtib see muidugi noorte kohta, sest vanusega kipub inimesel ikka isiksust ja oma pead juurde kasvama.

Aga mida peavad siis tegema need noored emandad? Sellele iluideaallile vastamine nõuab pidevat pingutust, kui yldse võimalik on. Nurgas salapäraselt vaikides mõjub näitsik mõtliku, salapärase, põneva ja kaugelenägelikuna, samas kui nooremand samas paigas on, ytleme ausalt, lihtsalt mõttetu pooleldi sootu inimene nurgas. Keset vestlusringi lehviv naeratus siia ja lausekatke sinna liblikas-näitsik on ikka veel põnev, ligitõmbav, kaunis, isegi kui ta on veidi liiga purjus ja naerab, hambad veidi liiga laiali. Sama tegevuse juures nooremand mõjub jällegi pigem... tyytu, valju, totra ja ebameeldivana. Näitsik tõmbab ennast kurvaks keraks kokku ja kõik ruttavad lohutama, sest ta on nii pisike ja nunnu ja maailm on ilmselgelt talle liiga teinud. Nutta löristav emand saab pigem pahakspanevaid pilke: ise nii suur ja ikka töinab! Ja kui kõik on hästi, siis omaenese iseseisvat elu edukalt juhtiv emand näib millegi iseenesestmõistetavana - ta on ju nii tugev ja iseseisev! Aga kui sellega saab hakkama näitsik, on see midagi tähelepanuväärset ja taevani kiidetavat, sest näete, naine, meie kõigele vaatamata ebavõrdses yhiskonnas!

Aga tegelikult iseloomu ei jagata ju sellele typaažile vastavalt. Kurvaks võib minna nii näitsik kui nooremand. Seltskonnahinge mängida samuti. Ainult et...

Nojah, võibolla see on kõik hala. Identifitseerides ennast tugevalt nimelt emanda-tyybiga tundub mulle muidugi, et maailm on minu ja meie vastu. Eriti, kui maailm ei ole parajasti kõige kõige sõbralikumas tujus, on kõigil teistel alati lihtsam - eemalt vaadates suuremaid hädasid ei näe. Aga see hala või hakkamasaamatus on siiras - sõltumata mu isiklikust enesehinnangust on mul ikkagi tunne, et praegusel siinsel elukorraldusel ei ole minu-meie jaoks kohta, mis laseks lisaks inimesele ka naine olla. Sest naine, eriti ja peamiselt just noor naine on tugevalt pandud võrduma näitsikuga ja normist erinev siis järelikult on midagi muud.