Appi, kuidas aeg lendab. Suvi alles algas, teda peaks veel peaaegu kaks kuud järel olema ja ikkagi on sygisene olla. Ja väike laps, kelle ema ma teadsin siis kui teda veel polnudki, läheb lasteaeda. Ja vanemad on yhtäkki vanad ja lapsed on yhtäkki välja kolinud nendele rajatud kodust (segaduse vältimiseks, mina ja õde siis, ei midagi keerukamat siinkohal) ja täna on juba nii mitmes päev kuust mis eile algas ja...

Ma ei tea. Ma ei oska vist seda tempot. Nii paljut ei oska! Nii vähest oskan, aga selle eest hästi.

Näiteks mõtlesin ma välja ajaloo, mida on lihtsam õppida ja õpetada, mis ei ole kuiv ja igav, vaid on kangelaste lugu. Miinus aastaarvud ja keerulised parteibosside nimed, aga koos Peppin Lyhikese ja Saksamaa yhendamisega (noored romantilised poisid, schwarz und rot und gold nööpaugus või kuidas sellega oligi). See oleks ajalugu, mida sa saad jutustada ja see jääb meelde. Ega ma ei mõtle, et unustame aastaarvud ja kroonika täiesti, aga miks ei võiks neid jätta nendele, kellele asjad huvi pakuvad? Miks ei võiks igayks juba väiksest saati teada no.... no kasvõi sellest saksa-inglise õhusõjast, mille nime ma olen unustanud, sest kooli sõjalugu libises sellest kiirelt yle.

Mõtlesin välja, et asjad on halvasti, aga mitte mignitel välistel ja vääramatutel põhjustel vaid mast laiskusest ja mõtlematusest ja kõige selle peale vaadates saaks ka väga palju hullemini olla.

Mõtlesin välja ja tabasin ära, mismoodi võib olla olla teismeline - selles pisikeses etapis, kui kõik käed-jalad järsku kohutava kiirusega kasvavad, keha muutub just mõõtudelt. See vajs väljamõtlemist, sest ma ei mäleta et ma ise seda kogenud oleks, kui õige aeg oli. Nyyd saan sellest veidi maiku, kui avastan iga päev, et yks või teine asi on laiaks jäänud ja linnas suurest poeaknast möödudes vaatab vastu mingi inimene, keda polegi paha silmata. Harjumatus, vat mis see on.

Elu nagu elu ikka. Paljut, millega rahul olla ja paljut millega teps mitte.