aasta vahetub

Lugesin just seda, mis eelmise aasta lõppemise kohta kirjas oli.

Eile, aasta tagasi, leidsin ma, et peaks nyyd veidi rohkem selle maa-poole kõrvale oma linna-asja elama. Kui nyyd vahepealset aega vaadata, siis just seda saigi tehtud. Akadeemiline puhkus, teenindustöökoht, katsetused iseseisva eluga. Ja kuigi see kõik ei mänginud välja täpselt nii, nagu ma oleksin tahtnud, oli see siiski suurepärane ja äärmiselt õpetlik. Ma ei mäleta, kas see iseenda hooletusse jätmise tunne oli aasta, enama või vähema eest, aga see on yle läinud. Ma olen selle maalapikese, mis ma olen, ära koristanud, seda niipalju uurinud, et nyyd ma tean, kuhu on mõtet toetuda, kuhu on mõtet ehitada ja kuhu mitte. Mõnusalt oma-jalgade-peal on olla kõige selle lõpuks. Ega see ei tähenda, et elu oleks yhtäkki kolmkymmend korda lihtsamaks läinud, aga jälle on mingid hädadega toime tulemise mehhanismid juurde kasvanud-õpitud, iseenda piire veidi täpsemalt tundma saadud ja nii edasi.

Veidi klišeelik tundub peale tagasivaate panna kirja ka ootused uueks aastaks, aga võibolla peaks siiski. Olevat ju klišeed seda just sellepärast, et need töötavad. Või umbes nii räägitakse.

Loodan, et aasta pärast sarnast asja tehes olen yhe suure saavutuse, projekti, kogemuse võrra rikkam. See on nyyd see asi, millega ma kavatsen salaja ja suure innuga tegeleda, kuni sellest midagi välja tuleb või tulemata jääb. Mhm, tulemata võib ka jääda, vabalt, aga ma ei tea ju, kui ma ei proovi. Muus osas... võibolla peaks ette võtma ja uuesti veidi sygavamalt muude asjade kõrvalt ka larbi-asjadesse taas sisse elama. Paari nädala pärast on esimene võimalus, hea inimene Elaviel kutsub lahingmadistamist kokku. Käsitööd on hämmastavalt vähe tehtud saanud viimasel ajal, ehk tuleks ka see uuesti ja pärisemalt ette ning kätte võtta. Selle kõige juures ei tohi ka uuesti tagasi tulev kool kannatada saada ja ma loodan, et sellega saab nyyd veidi paremini olema kui enne.

Yhtlasi loodan ma tõesti kogu sydamest ja väga siiralt, et tulev aasta ei võta mult yhtegi tuttavat vähemaks ja toob sõpru ehk isegi juurde. Et ma suudan ennast vaimselt veidi treenida ja täiskasvanumaks saada, mul on endiselt päris palju liiga lapsikuid käitumisjooni. Et kõiksugused võlad saavad vaikselt ära õiendatud ja võibolla mõni uus maa ära nähtud. Mõni uus keel lähemalt yle vaadatud ja palju uusi huvitavaid ideid läb mõeldud. Endaga lõplikult rahu tehtud.

Sellest vist piisab, ega ei saa yhte aastat ootustega yle ka koormata. :D