*

Ja jälle läheb kõigutamine lahti. Kõigutatakse mind mu jalgadel.

Alati juhtub kuidagi niimoodi, et kui ma lõpuks, lõpuks ometi midagi-kedagi usaldama hakkan, ivakeseks ajaks saan selle suurepärase kuuluvustunde, tuleb mingi tagasilöök. Võib juhtuda, et ainult kujuteldav, aga tuleb. Kunagi aastate eest oli mul trenni-inimeste kollektiiv. Enamuse ajast ma olin kyll selle hulgas, aga yksi, korraga sees ja ometi väljas. Jõudsin umbes paar nädalat rõõmustada selle yle, et inimesed mu ymber saavad yksteisega suurepäraselt läbi ja ma tõesti olen lõpuks yks teiste hulgast, kui kolm lähedast sõbrannat võtsid endale kollektiivnime, endile kolme peale. See polnud esimene kord kui midagi sellist juhtub ja see pole kahjuks ka viimaseks jäänud.

Grupis on mingid asjad, mida ma saan teha ja olla ennast vähimalgi määral pingutamata, sama loomulikuna nagu hingamine, kuid kui ma pean ainult nendega piirduma, eraldab see mind teistest. Ja just siis, kui ma selle õnnelikuks viivuks ära unustan, tuleb ja hammustab see mind selja tagant.

Ja ega ma ei teagi, kas mul on lihtsalt halvasti vedanud või ma olengi kuidagi defektne ja sobimatu mingite omaduste poolest, mitte kunagi päriselt oma... Või äkki ma lihtsalt kipun meelde jätma neid kordi, kui see juhtub ja unustama ära need, kus ei juhtunudki.

Kõigega seoses tunduvad hetkel kõik kiitmised ja muu selline mulle ylemängitu ja võltsina, nii et läheb veidi aega, enne kui mul lihtsalt iseenesest uuesti normaalsem hakkab.

In other news, mu selle kuu käsitöö-tööports tuli just täna kohale. Seda on hirmus palju.