Vedada ennast täna hommikul NKK koolitusele oli viimase aja raskemaid ylesandeid. Tundsin ennast ärganult otsekui joonisfilmis - kujutage ette näiteks vanamoodsat mustade kontuurjoontega Tom&Jerry multikat. Seesugustes juhtus aegajalt, et kellelegi kukkus otsa mõi raske lapik ese ja muutis "kolmemõõtmelise" tegelase vahepeal vaibaks. Kujutan enda ärkamist ette lähedase olukorrana - endakujuline vaip voodil, teki alt sirutub käsi, haarab peast kinni, koorib vaiba voodi kyljest lahti nagu viletsa liimiga purgikleepsu ja klopib sellele taas kolmanda mõõtme sisse-kylge-juurde. Kõige hullem oli, et vaatamata voodi mugavusele ärkasin ma täiesti yles juba esimese kella peale, lihtsalt keeldusin ennast esialgu inimesena tundmast ja kaalusin siiralt, kas poleks aja- ning ettevõtmisekulu mõttes ökonoomsem lehvitada teinekord vajadusel oma Tartust antud samasisulise paberiga. See mõte jäi kõrvale peamiselt seetõttu, et sisaldas minu maitse jaoks liiga palju inimestega suhtlemist ning neile silma jäämist. Kohati kuulis täna isegi asju, mida ma varem ei teadnud, kahjuks ka yhte homofoobset väljaytlemist, mis võttis mu vahepeal hämmastavalt kasvanud motivatsiooni taas allapoole normaalseid tasemeid.

Eile oli tore, võõraid keeli sai rääkida kuiiganes palju parajasti tahtmist oli (mul yksjagu oli), muuhulgas oli ka minu hommikune vaibastumine tingitud peamiselt sellest, et voodile kukkusin kella kolme paiku või hiljem.

Ja ma veel lootsin kunagi selle nädalavahetuse jooksul kohustuslikku kirjandust lugeda!