Vanemad tylitsevad juba teist päeva järjest. Sellest ajast saati, kui isa eile õhtul koju jõudis, praeguseni - ma ei tea, ilmselt tegid nad sedasama ka siis, kui ma vahepeal ära olin. Korralikult, nõusid kyll lõhkumata, aga ameerika filmi klišeena. Isa isegi magas diivanil nagu halvas filmis kombeks.

Mul endal on kõik viimasel ajal yle tyki aja väga hästi. Maailm on hea, tore ning udjupesa. Ma olen endaga rahul ja hämmastavalt pingevaba, kui arvestada kõigega, mis viimasel ajal juhtunud on. Tegelikult - ega seda väga palju ei olegi. Ainus muutus, mis sisse viimist vajab, on oma peas mignite suhtlusliinide ymber ehitamine - mis ei ole kyll maailma lihtsaim ylesanne, ent on piisavalt konkreetne, et olla kuidagi hõlmatav.

Täna käisin ja homme lähen NKK asju ajama. See organisatsioon on vahepeal mu elust praktiliselt välja faasunud, aga see ei pea tegelikult nii olema - kui ma vaatan, missugused inimesed tänagi kohal olid, on see väga julgustav ning erineb Tartust (nagu võikski arvata, kõik asjad on talinas ja tartus nii erinevad...). Esmaspäevaks peaksin kirjutama umbes 4 lk teksti "Tantsu aurukatla ymber" kohta, hetkel ei ole veel aimugi, kuidas seda yles ehitada. Peale seda... Teisipäeval ootab ilmselt jäjekordne lumes sumpamine, nagu yleeile õhtulgi (kaks tundi trampida keskmiselt poolde säärde ulatuvas lumes ebatasasel pinnal).

Elu on imelik ning imeline, ja kevad on tulemas.