Eelkirjutatud päev sai mingite imelike juhtumiste tõttu halbolemisest päästetud ja ootamatuid heaks keeranud asju on juhtunud veelgi. Ainult, ilm, jah, see keeras halvaks ja sajab mignit jama taevast alla, tänavad kõik puha lörbakat täis. Aga tegelikult...

Loll on loll olla. Avastasin, et mul praktiliselt puudub mingitlaadi sotsiaalne meel. Ma ei suuda ära tabada, vastu võtta, lahti mõista mitte mingit sotsiaalset signaali, mis ei ole päriselt puust ja punane. Mingeid asju on mõistagi võimalik bluffida - ega pime inimene saab ka aru, et tal sein ees on, kui ta käe ette sirutab ja katsub. See ei tee teda vähem pimedaks ja maailma värvirikkusest jääb ta niiviisi paratamatult ilma. Imbetsilne tunne on. Null võimalust aru või osa saada ymberringi toimuvast huvitavast sotsiaalsest tantsust-maalist-värvikirevusest. Teeb kurvaks ja ette võtta ka midagi ei suuda.