Elan pinge ja paanika tähe all kooliasjade pärast. Kaks päeva, kui mitte kolm, ei ole kodumajast välja astunud rohkem kui rõdule. Ometigi töö ei edene - ei leia seda häält, seda õiget mõtet ja tasandit, kuidas kirjutada. Paanika aina kasvab. Töö tundub järjest tähtsam ja järjest hoomamatumalt suur. Kohati kisub liiga päriseks ära - kuni veel päris ei olnud, sai teha nägu, et ma ainult mängin siin selle asja tegemist, kirjutan teile midagi, mis see ikka ära ei ole. Kui nyyd nurkade tagant hakkavad välja kooruma päristeaduse asjad, mõisted, teooriad, tundub see kõik täiesti yletamatult päris ja reaalne ja tõsine. Ja käsiteldamatult arukas. Yle pea. Paanika.

Magan viimasel ajal vähe. Kell 5 läksin magama täna näiteks, 10 ärkasin. Ise. Öö enne seda - 12 magama, 6 olin valmis päevale vastu astuma, ent otsustasin edasi magada, mida ma kell 6 hommikul ikka ärkvel olen. Und oli raske tulema veenda. Eks see närvidest tuleb.

Tervis on samuti vilets. Hääl ei ole veel täielikult normaliseerunud, aga on olemas. Köha, nohu, kurguvalu... Sõpradega linna minema selline enesetunne ei kutsugi, isegi kui kooli kaelas ei oleks. Kedagi ei taha näha ka suurt tegelikult. Sellist vormi stressist ja pingest pole varem ette tulnudki. Vat nii.