Mul on tunne. Ei, ma olen peaaegu otsustanud tegelikult, mis tunne see enam ikka on. See käib nii, et ma olen selle järgi halb inimene.

Taban enda juures jälle mingeid jamasid. Statistiliselt pigem levinud, kui ma õigesti mäletan. Selle kohta oli kunagi mingi uurimus. Selle kohta, et kui sa näed-tabad ära, et ymberringi ollakse õnnelikud, samal ajal enesel on midagi olulist vajaka, siis see teeb halva tuju. Olemine läheb raskemaks ja enne olemas olnud ning töötanud hea tuju läheb vähemaks, kui isegi täiesti ära ei kao.

Raske on vaadata, kui inimestest on tehtud täpseid ja ilusaid pilte. Kadeduseussike hakkab närima, ikka kogu aeg natuke hakkab, kui inimestel on omavahel, st, kellegi teise kui minuga, asjalik ning põnev rääkida. (Seejuures peamiselt asjadest, mille kohta ma midagi öelda ei oskaks. See käib eriti närvidele.) Ytleb mulle midagi halba mu enda kohta, kui selleks, et ennast normaalselt tunda, oli vaja mingeid eemaldumisi. Natuke tigedaks teeb, kui keegid teevad seltsis erinevaid lahedusi kusagil ja mina jälle midagi ei kuule. (Ka siis, kui mul pole mitte millegagi mignit pistmist ega suuda ma umbmääraseltki öelda, miks ma yldse oleksin pidanud kuulma.)

Jah, võib öelda, et ma käin iseendale närvidele nende asjadega. Teistele loodetavasti enamasti mitte, sest need asjad juhtuvad tavaliselt ikkagi siis, kui ma olen yksinda kodus arvuti ääres. Võib ka arvata ning loota, et nad ei kasva nii suureks, et interaktsiooni segama tulla. Siiani pole kasvanud, lihtsalt iga kord on jälle natuke nõelamine. Enda eest ei peida kahjuks. Koos iga juhtumiga tuleb murdosa sekundist hiljem teadmine, et see on järjekordne tunnistus sellest, kuidas ma tegelt ei oska olla fundamentaalselt hea inimene.

Ei, mitte selles mõttes, et ma ei tahaks, et kõigil hästi läheks. Selles mõttes, et läbi ja lõhki heal inimesel ei tohiks ideaalis seda pistet olla. Peaks olema ainult hea meel, ilma kadeduse ja torkamiseta. A näe, mul on sellest veel puudu. Nõrkus ja halbus.