Ma ei armasta kastisysteemi.

See on yks neid tõdemusi, milleni ma paari viimase nädala jooksul jõudnud olen. Kastisysteemi inimese enda peas - kastid, mille sisse ohutusse kaugusesse kinni panna kunagi olnud mälestused, mille meenutamisest midagi head ei tule. Kastid, mis kinni pitseerida ja oma mõistuse tyhja ruumi vedelema jätta, uskudes, et pitser on peal ja sealt välja enam miski ei tule. Mõne jaoks see on ilmselt toimiv viis oma möödunud jamadega toime tulemiseks, aga mina ei ole kunagi aru saanud, kuidas nii saab.

Mulle meeldib oma elu ilma kastideta elada. Kõik vanad viletsused on nii sadamiljoon korda läbi näritud ja nämmutatud, et neist ei ole enam sooja ega kylma. Neist on aja jooksul saanud tehtud kõik järeldused, mida teha annab - ja kui mõni uus ja huvitav juurde tuleb, no siis see kuulub ka asjade hulka, mis sellest või teisest kasu hulka kantakse. Värskemate ja veel mitte ohutuks harutatud asjade puhul tuleb teinekord tõesti sitamaitse suhu. Aga lõpuks see läheb yle. Kolm kuud - ei, kuus kuud - ehk juba? Aasta - kindlasti. Ykskõik millal see konkreetsemalt juhtub, lõpuks harjub kõigega ära. Allaneelatud muie mõne tähendusrikka sõnatarvituse peale ei tekita enam soovi kolmeks tunniks kõigi silmade eest peitu joosta ja iseolemine tuleb enda keskmesse tagasi.

Ma natuke kahtlustan, et see on seotud teise asjaga, millega mul pole kunagi probleeme olnud, kuid mille yle ma kahte kastiaustajat mõtteid vahetamas kuulsin. Uinumine. Minul käib see hämmastavalt lihtsalt ja pole praktiliselt kunagi teisiti käinud. Otsustad, et nyyd on magamise aeg. Lähed voodisse, päeva mõtted tulevad esile ja siis mõtled neid. Jumalast tykk aega võid mõelda, aga kui enam midagi uut pähe tulevat ei tundu, tuleb otsustada, et aitab kah, äkki hommikul olen targem. (Sedasama tuleb otsustada peale teatavat punkti öösel - edasi lähevad kõik emotsioonid jubedamalt irratsionaalseks ja enamasti lõpeb selline vahejuhtum peatäie nutuga eimillegi yle, hommikul on endal ka imelik.) Ja siis keerad teise kylje, võtad sisseharjunud mugava asendi ja magad. Kui mõni mõte ähvardabki tulla, siis "Ma olen sellega juba tegelenud, linnuke kirjas, nyyd ma magan." Kui yldse magama jääma ei kipu, võtan oma hingamise ette ja yritan teha selle võimalikult aeglaseks - aga selleks ajaks on juba nagunii peaaegu kindel, et uinumise katse on läinud vett vedama.

Oeh, kirjeldus läks nyyd pikale, aga mida ma öelda tahtsin, on see, et niiviisi ilma kastideta elades on minevikus max. yksainuke asi, mis torkima ja kummitama saab tulla. Yhe asja ju ikkagi jõuab enne uinumist päeva kogemuste valguses läbi mõelda. Pidada kujuteldavatele juhmarditele mõttes vihakõnesid parajasti ärritaval teemal. Kinnitada mõnele sõbrale mõttes oma väärtust ja lugeda yles oma parimad kyljed, realistlikult liialdades, sest see on su enese pea sees. Yhe asja jõuab ja yks teema jõuab saada ammendatud. Hommikul ärkad puhanuna, maailmaga ja oma minevikuna rahu teinult ja inimeste võimetus magama jääda isegi ideaalsetes oludes tundub veidi arusaamatu.