(Pyhendusega T.-le, kes seda siit ilmselt kunagi ei loe.)

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud, selle hulgas ka armastusest - sest sellest me ju rääkisime toona ka. Endal hakkab ka naiivne tunne, kui ma mõtlen, et ma ikka veel tegelikult ju usun seda suurt ja tõelist Armastust. Oma elu peale vaadates ei saa ma aga lahti mõnest vastuolust. Peaksin kas midagi olnut jõhkralt yhest kastist teise tõstma või loobuma sellest usust, aga võibolla piisaks ka millegi ymberdefineerimisest.

Ma ei usu niisiis enam sugugi sellesse, et kui kahte! inimest on tabanud yhine arusaamine, et see on nyyd See, et siis oleks kuidagi kergem edasi. Ei mitte, otse vastupidi. Et seda endale piltlikumaks teha, võib ette kujutada, et suures ja tähtsas linnas on just maailma käest saadud enesele keskllinnakrunt. Sellega ei käi kaasas mitte yhtegi vormilist piirangut, öeldud ei ole isegi, kas siia peaks nyyd kerkima hoone või hoopis skulptuur või mis iganes asja inimene välja mõelda suudab. Paar tingimust siiski on: kui see valmis saab, tuleb selle peale suurte tähtedega sinu enda kui selle looja, nimi, ja see seisab selles kohas vahepealsete muudatusteta sada aastat. Esialgu tundub võimatult vaba olemine - ma võiksin siia ehitada mida iganes! Edasi hakkab kõhe. See misiganes, see jääb ju sajaks aastaks minu nimega varustatult siia kesklinna ja seda näeb iga päev ilge hunnik inimesi. Peaks seda äkki niiviisi tegema, et piinlik ei oleks? Et viiekymne aasta pärast ka piinlik ja kohatu ei oleks? Nii et tahaks sellest tõesti iga päev mööda käia järgmised 70 aastat? Vat. Raske hakkab.

Iga tehtud samm tuleb yhtäkki väga põhjalikult läbi kaaluda. Täpselt niipalju ja mitte yks millimeeter rohkem. Tuleb endale ehitamiseks aega võtta ja tuleb seda ja tuleb teist. Ja tuleb niipalju ymbritsevate inimeste peale loota, et vähemalt julgeks palgata kompetentsed ehitusfirmad betooni valama või laudu maha panema. Tahaks ju kyll ise, siis on ainult ennast syydistada, kui midagi juhtuma peaks, aga profid teevad paremini. Kogu aeg ei saa kättpidi kyljes olla, nii kaob suurem pilt ära - tuleb jätta ruumi ja veidi vabadust teistele usaldada. Siis võibolla ei ole lõpuks piinlik ja linn saab endale yhe hea, ilusa ning kasutuskõlbliku maja juurde, mille puhul ei pea vähemalt lähemad sada aastat pead vaevama ja sydant valutama selle yle, kas kukub järgmise tuulehoo peale kokku või mitte. Aga maavärina?

Praegu vähemalt mõtlen ma neist asjadest niiviisi. Ega igast arusaamad on aja jooksul muutunud ka, aga kui arvata, et Päris Asi ehitab ennast ise või kannatab rohkem ebakindlusi ja vigu välja, juhtub nii nagu mul juhtus. Tartu Kaubamaja.