Sellega, kui justkui kõik justkui kuhugi läksid, jäi mu elu hämmastavalt vaikseks. Tundub, nagu kogu aeg oleks kõikidel inimestel sada asja teha ja tegelikult ega ma ei ole ise ka sugugi istunud, käed rypes, aga vaiksem on kui varemalt.

Teatavat laadi mõistlikust suhtlemisest on tekkinud puudus. Suhteliselt ebamäärane, aga ääretult spetsiifiline olukord - uued inimesed kellega rääkida uutest asjadest - olemas; tuttavad, kellega rääkida tuttavate asjadest - olemas; kooliinimesed kellega arutada tulevat või just lõppenud loengut - olemas... Aga sõbrad on kuidagi yhe kylje peale jäänud. St, suhtlus on yhekylgne mingil kombel. Mitte seejuures yhepoolne, aga iga päev iseendaga sarnane kuidagi. Millest tuleneb teatav vaikus pea sees.

Aga äkki see on isegi kasulik. Ma olen nyyd mõned nädalad olnud iseennast intensiivsemalt leiutamas kui varem, see on huvitav kogemus. Mingis mõttes on kergem - ei ole sellist tunnet, et peaks muretsema, kas miski on piisavalt lahe, et seda endasse inkorporeerida, ma saan ise välja mõelda, mis on lahe. Ja see enda pideva ymberkujundamise võimalikkus yleyldse - eiei, ega ma ei leiuta nyyd seda tegelast, kes ma kogu kujuteldava tuleviku olla tahan. Ma leiutan seda tegelast, kelle nahas mul on tunne nagu võiks olla hea elada... näiteks yletalve.

Valik asjadest, mida ma hetkel vaatan, kas õnnestub päris peale tõmmata või vajuvad varsti jälle ära: jalgratas, kõrvaklapid (mitte mõlemad korraga), igapäevane jalutamine, yhiskonnaga paremini sobituv ööpäevarytm, KOOL! ja palju muud.

Ja kõik on nii vaikne...