Normaalsus.

Uus normaalsus, mis on mind viimasel ajal tabanud, ei olegi, nagu ma eile õhtul kunagi avastasin, noatera peal kõndimise habras tasakaalupunkt. See uus normaalsus on peaaegu et stabiilne voolav pea-olek ja elab nähtavasti ja kogetult yle igasugused luksatused, mis varem oleksid tähendanud pikka jamaolekut. (Pikk jamaolek vist koosnes tavaliselt järgmistest sammudest: 1. ma olen kaks nädalat täiesti nähtavalt viletsamas tujus, 2. umbes kuu aega hiljem olen ma ainuke, kes asjast midagi mäletab, aga samas kedranud seda enda peas nii kaua, et tegemist on Suure Mure ja maailmalõpuga, 3. kaks kuud hiljem ma olen asju unustamas, aga selleks ajaks samas juba järgmise asja tõttu uuesti punktis 1.) Nyyd... kui ma teen endale mõni päev hiljem selgeks, et tegelt on ju kõik korras ja maailm ei ole sugugi lõppemas, peab asja tunnistama luksatuseks ja normaalsus on tagasi. Ei ole ära kadumaski, paistab.

See on väga imeline tunne. Kõik sujub, võõraste (isegi hirmutavalt stiilsete!) inimestega on võimalik rääkida nagu poleks asigi, ja kui ma lähen kuhugi et teha ei-tea-mida (sest ei ole oluline, mida ma tegema lähen, kindlaid plaanegi ei ole) juhtub tee peal kindlasti midagi, mis selle käigu mõttekaks muudab - isegi enne kui ma olen jõudnud oma Kuhugi. (Viisakas filoloogiatudeng ei kirjuta nii pikka lauset, aga mina kirjutan, kui vaja on.)

Võib-olla oleks huvitav syveneda sellesse, miks selline mina 2.0 välja kargas järsku ja kas sellel on ajus äkist midagi teisiti, aga ma ei viitsi. Sellega tegelemiseks kuluks nagunii kuus päeva ja palju vaimset energiat ja see ei oleks võit minu enesetunde juures, vaid ainult huvitav tähelepanek ja teadmine. Ei, ma ei viitsi, parem naudin olukorda ja teen kõiki neid asju, mida ma enne ei pidanud võimalikuks.