Riskides igavaks muutuda peab tunnistama, et ka täna läks unega halvasti. Täna ei olnud kyll tunnet, et peaks hommikuni välja yleval olema, aga korralikult magada ei saanud ikkagi.

Otsustasin, et selles peab natukene kahtlustama kasse. Ma muretsen nende pärast ja tunnen ennast seitsmel eri moel abitult. Kaks pisikest punast kassipoega suht otse tänavalt, yheööse peatusega kliinikus põhimõtteliselt. Elavad suures puuris, et nad korterisse ära ei kaoks, ja pahisevad, kui liiga lähedalt vaadata. Kypsis on suurem, valkja alatooniga punane tegelane, kelle kasukas on palju valget, ta on korraga nii aktiivsem kui tigedam ja tundub selline kaitseja. Säde on pisitilluke ja tõesti rohkem punane kui kollane absoluuttooni poolest. Tema kohta ma ei ole veel kindel, kas ta nimi peaks olema Säde, äkki ta on tegelikult midagi muud.

Nimetamine on keeruline, sest tyybid ei lasknud kliinikus oma sugu kindlaks teha, liiga metsalised olid olnud. Seitsmel eri moel abitult aga sellepärast just, et tahaks neile paremini selgeks teha, et nad on pisid ja paid ja pehmed ja et inimene ei ole miski, mida tingimata kartma peab. Selle asemel annan neile kaks korda päevas syya ja korrastan kasti ja nii edasi ja näen, kuidas kassikese silmas on iga kord hirm "ära tule lähemale! mul on Õudne!" Võta ja maga siis rahulikult, kui sellised sealsamas lähedal hängivad ja sind muudkui vaatavad, ega sa kuidagi ohtlik ei ole.

Tulemus on see, et mina, kellel mul tavaliselt ei ole kunagi uinumisega suuremaid probleeme, olen mõlemad nende siinoldud ööd hirmus hulk aega voodis vedelenud ja õiget kylge otsinud et kuidagi ometi magama saaks jääda ja ärganud selle peale, et kogu voodiolemine on segamini ja kassid teevad imelikku kurba häält. Tõused istukile ja vaatad - nad on mu jalutsis oma puuriga - ja pahisevad jälle.

Energia sai eelmisenädalase meeletu seltskonnatamisega mõnevõrra otsa. Paljud asjad on hulka paremini kui varem, aga ma ei mäleta, millal viimati nii lihtne oli kuhugi minemata jätta, rääkimata jätta, nägemata jätta. Ja ega tegelikult ei saa niimoodi paremaks, kui kodus konutada. Võtab ikka kätte ja kõnnitab oma kondid loengusse ja siis järgmisesse ja näituseavamisele ja sinna ja tänna. Tegelikult ei tahagi koju konutama jääda, sest seda on katsetatud ka ikka juba. Ei lähe paremaks. Tegelikult tahaks yhe öö rahulikult ja turvaliselt magada, sellest oleks kyll abi.