Täna on halb olla, aga kuidagi natuke glamuurne ka selle juures.

Magasin öösel vähe ja äratuskell ajas sydame pahaks, nagu seda mõnikord ette tuleb. Tavaliselt aitab selle vastu kohv ja hommikune sigaret, aga need viimased olid parajasti otsas. Kui tund aega peale ärkamist ja muidu enda korralikuks vormistamist, umbes sel ajal, kui oleks pidanud uksest välja astuma, oli ikka veel lootusetult halb enesetunne, leidsin, et lähen magama tagasi. Oleks kyll väga kangelaslik ennast kooli vedada ja nii edasi, aga minus ei olnud seda parajasti. Uni oli ka katkendlik olnud, sel ajal kui ma magasin, olid kassid ärkvel ja aktiivsed ja tekitasid miljon uut "mis nad nyyd tegid?" häält. Et äkki pugesid puurist välja ja tyhjendavad parajasti riiuleid või ma ei tea. Unega oli niisiis jah, kehvasti.

Toit on imelik, ma söön samamoodi nagu viimased kaks ja rohkem kuud, aga täna on selle juures eriti kerge olla. Rangluud on tõsiselt teravaks läinud, säärekondid ka. (See viimane on muidugi tajutav ainult iseendale neid puutudes ja praktikas mu arvamus vastavast kehaosast muutunud ei ole.) Jah, just kerge ongi see sõna, ja kui unetusest ja muudest harjumuspärase elurytmi häiretest ebameeldiv ei oleks, oleks päris rõõmus.

Selle asemel olen keskendumisvõimetu ja turris, otsast täiesti arusaamatutel põhjustel yliemotsionaalne (kõik varasemast tuttavad põhjused on saanud välistatud) - või kuidas teisiti nimetada seda, et loomade turvakodude abipalved mind täna yksteise järel põhjalikult tönnima ajavad - ja muul ajal natuke nagu apaatne. Tõesti miski ei huvita ja jaksu on puudu ja...

Kuidas nii palju asju korraga saab olla? Yhest otsast hästi, teisest halvasti, kolmandast lihtsalt nii nagu alati...