Sellel sarjal on kummaline kõrvalmõju, kuigi võibolla see on just nimelt ette kavatsetud. See paneb rohkem hoolima. Kõigest. Inimestest ymberringi, inimestest teises maailma otsas, asjadest, mis ei ole inimesed, aga ei ole ka asjad. Loomad näiteks.

Sellega seoses on mul järjest vastikumalt ootamatumalt kohutavamalt kurb, kui Küpsis jälle aegajalt käpaga annab, avastades, et see tore pai mis söögi juures käib, on inimese käest. Kyyned ja puha, need ainult kriibivad natuke käe ära, kyll see paraneb - aga iga kord teeb see mind nii uskumatult kurvaks. "Pisi, miks sa ei saa aru... Ma ei taha sulle haiget teha. Ma ei taha yldse kunagi, et sinuga midagi halba juhtuks. Näe, see on silitus. Miks sa lööd selle peale?" Ja nii edasi. Ma olen piisavalt arukas, mõistmaks, et ega talle ei pea meeldima - aga see viha ja vastikus ja hirm seal juures teeb haiget ikkagi.