Kui kogu aeg midagi ei kirjuta, siis numbrid kukuvad. Lugejanumbrid. Mitte et neid märkimisväärselt kuidagi oleks, enamasti kukuvad nulli lähedale sealt mitte-kõrgustest, kus neil on kombeks passida. Aga kogu aeg ei ole midagi kirjutada ja see on kõik mainimisväärt ainult seetõttu, et ma seda just alles nyyd täheldasin. Ei maksa arvata, et see kuidagi kurvemaks teeks, mkm, see on kenasti loogiline, et kui uut postitust ei ole, siis miks peaks vana aina uuesti yle lugema.

Aga mul on täna kena ja hea tuju. Kui ma ärgata otsustasin, paistis parajasti päike, peaaegu et köögiaknast sisse isegi. Siit akendest harilikult ei paista vist, isegi kui ta muidu väljas on. Ja palju teda nyyd ongi sel aastaajal. Köögiaknal istusid mu kaks kollast kassi ja olid veel kollasemad, sest päike. Mõlemad istusid samamoodi ja mõlemad vaatasid otsa ja olid kuidagi... portselankujukeste moodi. Nagu vitriinides seisavad.

Ma olen nyyd neljapäeviti inimesi kylla kutsunud. Alguses oli hirmus, äkki nad on kõik sellised liiga vaiksed ja kunagi miski ei tööta... Aga tegelikult on kõik toimunud õhtud olnud enam-vähem hiilgavadki õnnestumised. Sellised, et lähed vahepeal kööki seisma ja suu on kõrvuni, sest kõik asjad on lihtsalt... hästi.

Nii et ma olen vahelduseks parajasti nii õnnelik, et annaks seda kurbadelegi, endale jagub liiaga.