Ma nyyd ei oska kohe ollagi.

Mul on tunne, et sellest on sa-jan-deid kui viimati nii põnevpõnevalt ärev olla oli. Eilse päeva märksõnaks võib öelda "paigalpysimatus" ja selles, kuidas kogu aeg oli vaja liigutada kasvõi ainult varbakesi, on yhe muulaadse kogemusega midagi yhist. Ainult et kui terveks päevaks sellist tunnet jätkub ja vahepeal on vaja elu elada ja asju teha, ei saa sugugi kylma rytmise muusika järgi tantsima hakata.

Siis tuleb ärevust kuidagi teisiti maandada, otsides näiteks kylajutte taga või närviliselt edasi-tagasi kõpsutades.

Nii tore. :D