Mõnikord on lihtsalt kurb ja vilets olla. Pea ei kidise probleemidest, toitu on saanud nii keha kui vaim, tuba ei ole kylm ja kõik inimsuhted tunduvad kah korras olema, aga yhtäkki tuleb kurb peale. Nii kurb nii kurb! Ainuke asi mida tahta, on ennast edasi-tagasi kõigutada ja iniseda oma kurbtusest, aga see ei ole ka suuremat mõistlik. Harjumuspäraselt saaks niiviisi nutta ja korrutada endale kõiki neid katkiseid mõtteid, mis kurvaks teevad parasjagu, aga mõtted on täitsa terved ja nuttu pole ka kusagilt võtta. Harjunud huvitavad asjad kaotavad oma meelelahutuslikugi väärtuse ja enesekindlust tõstvad tõsiasjad on eneestmõistetavalt tõsilikud, kuid ei aita. Veider.