Mul on probleem. Probleem koosneb umbes sellistest elementidest:
*nõrk isiklik arvamus
*vajadus iga arvamust põhjalikult loogiliselt kaitsta suuta
*infokyllus
*raskused olulise ja ebaolulise eristamisega

Probleem väljendub praktikas selles, et ma lähen närvi ja ebakindlaks hetkel Ukrainat puudutavas. Mulle meeldivad osad asjad, ei meeldi sugugi mingid teised asjad, ja ma näen igasuguse võimaliku enda arvamuse kohta umbes väga mitut argumenti, miks ma peaksin arvama teisiti. Vaatan, kuidas inimesed vaidlevad ja räägivad selle yle ja avastasin ennast just kahes erinevas vestluslõngas nõustumas kahe erineva seisukohaga, mis tunduvad jäävat eri pooltele ja käivat yksteisele justkui vastu. Mõlemal puhul on tegemist inimestega, keda ma isiklikul tasandil teatud määral austan. (Peaaegu et jagatud lojaalsuste kysimus, taevad tänatud, et ei pea päriselt valima!) Mõlemad on, niipalju kui ma mõista oskan, sisemiselt terviklikud ja loogilised, kumbki ei räägi iseendale vastu. Nende lähteinfo on mingil määral erinev, aga kuidas ma saan formuleerida enda seisukoha, kui mul ei ole aimu asjassepuutuvatest rahvusvahelistest seadustest või erinevate infokanalite neutraalsusest-mitteneutraalsusest?

Emotsionaalselt ma tunnen, et peaks midagi arvama. Sest mulle läheb korda. Miskipärast on maailm aga otsustanud, et ilmaski ei saa miski olla lihtne ja mustvalge.

Ma olen oma probleemi endale ise valinud. Ma ei taha, et maailm oleks lihtne ja mustvalge, ma usun, et info ylekyllus on parem kui piiratus... Ja et inimesed kas suudavad või õpivad sellistes oludes paremaks. Mis ma siis virisen? Vast mul on lihtsalt tunne, et ma ei ole valmis.