Argus, rumalus, kõhklus

Yhe yritusega, kus ma varem käinud ei ole, on igavene jama ja häda. Peale seda, kui mulle istutati pähe mõte, et sinna võiks, põhimõtteliselt, tegelikult, minna, muutub eriti viimatel päevadel pidevalt mu minnatahtmise hulk. Kord näen ma vaeva, et mõelda välja, kui palju ja mis kuupäevaks ma pean raha kokku ajama. Siis ma näen vaeva, et raha kokku ajada (keeruline ylesanne, muide!). Siis ma saan nende asjadega kokku ja minek tundub, vaatamata ilmselt suures osas võõrale seltskonnale, kaunis roosiline perspektiiv. Siis ma vaatan, et yrituse yle kakeldakse ja kuluaarides toimub JÄNT, mis mu entusiasmi otse loomulikult pidurdab. Siis mind lohutatakse selgitustega, et see on ysna harilik asjade käik. Siis ma vaatan, mis varem toimunud on, et ennast veelgi rahustada ja "teha eeltööd". Eeltöö on lõbus, kõik paistab aina kenam ja nyyd... nyyd ma näen, et eeldatavasti pean yritusel kohtuma inimesega, kes mind silmaotsaski ei salli. Umbes nii vähe, kui mina sallin yhte teist inimest (kellele ma teregi ei ytle).

Oleks see siis, et vanast ajast ei salli, kui ma olin veel absurdselt rumal (siis mind oligi ilmselt raske sallida). Ei, see on ajast veidi peale seda. Täpsemalt on see ajast, kust ma mäletan veel ysna mitut kah-minejat, kuigi nendel pole mind põhjust mäletada. Tollel inimesel ilmselt on. Ta sai minu eksisteerimise läbi vabatahtlikult haiget, väga kõvasti. Meie põgusavõitu kokkupuude pani ta võtma ebanormaalseid riske (surma otsimine, anyone?), niipalju kui ma tean, ja tegi minu jaoks võimalikuks aja jooksul mustast august välja ronimise. Mul on maailma ees väga kahju, et asjad nii läksid, aga ma ei vabanda ka - ma ei käitunud endale teadaoleva info põhjal valesti. Ikka veel arvan, et ei käitunud, ja uut infot ei saa nyyd, umbes vist 5 aastat hiljem, enam sugugi tulla.

Väga rasket sorti kahvel. Peab vast ainult lootma, et see aeg on olnud piisavalt pikk, et äratundmist raskendada ja vanad asjad paksu unustusekihiga katta.