Nyyd on parem. Rusikas ei tõmbu iseenesest rulli ja kulm ei ole permanentselt kortsus. Eile õhtul ei saanud sugugi magama jäädud, sest pidasin mõttes sõpradele igavaid ja ennastkordavaid kõnesid selle kohta, mis ma neist arvan. Hea mitu tundi pidasin ilmselt. Seetõttu olin hommikul nii unine, et märkasin alles pool tunnikest tagasi imestada, et ma olin ilma pikemalt mõtlemata ja täiesti muuseas vastanud kusagilt leitud tööpakkumisele. Ilmselt tõesti lihtsalt ei märganud pabistama hakata, aga samas tegemist on hulka suvalisema tööga, kui ma tahaksin. Eks näis, äkki tuleb sellest veel midagi headki!

Paraku ei olnud see ka yks neist kirjadest, mille pärast ma põdesin. Ja tuba on ikka segamini ja kõik muu on ikka täpselt sama kahtlane kui ennegi, aga ma tunnen, et ma võin endale rõõmsalt õlale patsutada, sest ära ma selle ikkagi tegin.