Eile siis sain. Inimestega rääkida. Praktiliselt kõikide eelmises postituses mainitud otstarvete ja kombodega ja veel rohkemgi.

Lisaks sain ma eile teada, et mu kassid on nyyd mujal ja ei ole siia tagasi tulemas. Käisin neid uues hoiukodus vaatamas, viisin tuttavad mänguasjad ja harjunud maiused sinna, et neil veidi kiirem kohaneda oleks. Kaks hirmunud kiisukest sellist, aga oli näha, et paar päeva veel ja siis on juba päris okei. Ära tulles sain hästi kurvaks - nad ei tulegi ju tagasi! Yldse! Ja neil on põhimõtteliselt normaalne olla. Terve. Toimiv. Ja ma ise ju tahtsin ka natuke, et nad suveks ära läheksid, sest siis ma ei pea muretsema ja saan rahuliku sydamega mööda maailma laiali olla, kui tahan. Aga ikkagi... möödaminemine ja nii edasi, aja edasiliikumine ja kõik see, kokku äärmiselt terve ning tervislik kurbus. Mitte see, mis oleks nagu mädanev hingehaav, vaat et gangreeni ei saa, vaid... paranev. Aga kurb.

Tellisin endale seepeale paar sõpra kylla (kirjutasin esimese hooga kylge. Mille kylge?) ja see tegi olemise juba jupp maad paremaks. Ja kui nad ära läksid, selgus, et võrk seekord ei olegi inimtyhi ja veel hea paar tundi, kui mitte rohkem, sai rääkida väga tähtsast mittemillestki. (See on see, kui on oluline rääkimise fakt, mitte vestlusteema.)

Ma olen hakanud rohkem mõtlema, mida suust või sõrmedest välja ajan ja panen siinkohal suu kinni. (Kustutasin hea kaks lõiku ära.)