Pool päeva olen ma tahtnud inimestega rääkida. Mingite inimestega, kellele ma saaksin otsekui esimest korda seletada, kui äge enesetunne mul hetkel on, või mingitega, kes suudaksid jagada mu ilmselt suhteliselt ajutist vaimustust mingite uute asjade vastu. Või vaimustusi, sest neid on tegelikult mitu. Ja siis võibolla veel mõnega koos arvutist pilte vaadata ja omavahel nõustuda, et mingid inimesed on mingisugused.

Ja siis eriti yhega, kellega ei saaks arutada kyll yhtegi eelnevatest teemakomplektidest, aga kyllap midagi ikka.

Aga parajasti on reede õhtu, suhtluskanalid on inimestest tyhjad ja mul ei ole jaksu minna linna peale noore kena inimese nägu tegema, sest eile tohutu kiiruga erinevate kellaaegade vahele haaratud pitsalõik oli vist natuke liiga kaua seisnud. Ostsin hoopis tillukese orhidee, ysna suvalise aga mõõtudelt armsa ja kuidagi... pyydliku.

Pesin kyll ära hulga nõusid (see on ikka veel uskumatu, kuidas _kogu_aeg_ tuleb koristada!) aga ei saanud terve päeva jooksul hakkama mitte millegi mõistlikuga. Näpistasin eile sõrmeotsa ka kuidagi eriti ebaõnnestunult ära, seal on tillukesed "sinikad" ja surisev tuimus, mis ei aita käsilolevale projektile kaasa. Ah ei, veendusin, et yks asjakohastest vaimustustest on kättesaamatu - või kättesaadav umbes sellises tulevikumõõdus, et selleks ajaks ilmselt ununenud või vähemalt yleni tolmuseks läinud.

Peaksin sõpradega rohkem suhtlema.