Yhtäkki on kõva olla. Mitte positiivses mõttes, tingimata, kuigi kui see peal pysib, tuleb sellest kahtlemata ka positiivset. Pigem... karm, terasene, selgroogne.

Sain samal päeval selgelt aru, et pideva rahapuuduse vastu peab lähemal ajal midagi tõsist ette võtma, sest vanemate kannatus oma rahasid kulutada hakkab otsa saama, ja mõistsin, et ma tegelikult tean, mida selles suhtes on võimalik ette võtta. Kui lisada juurde, et tekkis vajadus kohe ja kähku mõelda välja mingid summad, mille ma olin plaanidest välja unustanud, siis see annab kokku kena pragmaatilisuse, mis mu efektiivseks, ent võibolla ebameeldivaks teeb.

Ja kui lisada juurde see kena mõte, mille ma eile välja kirjutasin, olen ma võibolla tõesti suuteline oma "midagi ette võtta" täide kah viima. See ei saa teps kerge olema, see sisaldab ometigi kirjasid võõrastele inimestele, aga.

Suujoonelt kaob naeratus ära, päris kriipsuks mu huuled vist tõmbuda ei oska, aga veidi kriipsumaks nad ilmselt läksid.

Ah jaa, see väljaminek? Nad võtavad võibolla homme mu interneti ära veidikeseks, kui seda ei õnnestu homme päeva esimeses pooles ära teha.