In other news... ma ei saa ikka veel mitte midagi aru. Keegi mulle midagi ei räägi (aga kellele yldse räägitakse? kui räägitakse?), kusagilt kysida ei oska, lõhenemine ja maailma surm kollitavad vaimusilmapiltide taga. Samal ajal on pragmaatiliseks nii keeruline jääda, kui tuba ei ole parajasti kylm, kõht sai ka just täis ja osa probleemist lahendatud. Miskipärast on hetkel lihtsam elada grupist väljapoole, iseenda ja muude inimeste asjad sujuvad harjunud või viisakal kombel (tuttaval, mitte tingimata hõlpsal või meeldival), seespool aga on maeiteamis. 

Pragmaatilisus (sest mul ei ole selle jaoks paremat nimetavat-kirjeldavat sõna, olgugi, et ta ei pruugi õige olla) asendus enne yhegi olulise asja tehtud saamist hariliku paanilise vingumisega ja suutmatusega yldse midagi teha. "Ma ei oska ma ei saa ma ei suuda, see on kyyndimatu ja hale ja kas liiga lihtne või liiga raske (pidin teistele inimestele kontrolltöö tegema), ma ei oska mitte midagi välja mõelda mul ei ole õrna aimugi kuidas see olema peaks kas kuidagi muudmoodi ei saa?" Otsustasin, et ei saa. Ja kui on liiga lihtne või liiga raske, eks nad siis ytlevad, ja tegelikult on valik erinevaid harjutusi kättesaadavad, vali ainult õiged välja, mida kasutada, ja kurat kyll, mitte midagi muud ei tee, enne kui sellesse dokumenti on kaks lynkadega lauset kirja pandud. Imekombel suutsin vinguvast paanikast välja tulla (sest tegelikult ma ju _tean_, mida teha!). Poole tunniga oli töö valmis kirjutatud ja lahendamiseks yles pandud. Vinguv paanika aga on yks kõige kohutavalt halvavamaid meeleseisundeid yldse. Selle vastu ei saa keegi teine aidata ka, seda on korduvalt juhtunud, et heasoovlikud aitajad saavad lõpuks pahaseks, kuna ma olen oma mittesuutmises nii kinni. 

Kui nyyd õnnestuks need kirjad ka kuidagi ära saata...