Eile oli hea päev. Kohe algusest peale, hommikust saati. Normaalsel ajal yles, õigeks ajaks tööle... Terve tööpäeva oli helge ja õnnelik tuju, osalt niisama, osalt selle pärast, et on raske mitte olla õnnelik, kui su kohta pisiasju mäletatakse. Ja päike paistis ja yleyldse, kaunis ja turvaline ja vaimne kallistus. Tööpäeva lõpp, uks kella pealt kinni ja sama kella pealt heliseb telefon, ma tulgu ja olgu. Läksin ja olin, kuni jooksvalt jõudis kätte kell täna hommik ja inimlik aeg. Ainult ylevalpysimise jaks sai otsa umbes täpselt selleks hetkeks, kui ma koju jõudsin (ja polnud ka ime, juhul kui ma öösel magasin, oli seda kõige rohkem vast viis minutit). Isegi enesetunne ei ole kõige hullem, kui väsimus kõrvale jätta. Ainult kurgukipitus, mis tuleneb kas sigaretikestest või õhukuivusest või kes-teab-millest.