Kirjutan siia postitamise lehele jõudmiseks alati oma brauserisse tähekombinatsiooni blo. Mis on peaaegu nagu blää, mis on just see, mismoodi mul olla on. Ei, õnnelik ja rõõmus ka, ja kõike seda. Aga kuidagi... Blää. Ma ei ole midagi mõistlikku teinud ja isegi ebamõistlike asjade (arvutimäng, yhiskonna arvates) tegemise asemel passin ma niisama ja löön aega surnuks. Maailm on vaikne mu ymber, sest inimesed on linnast ära, muudkui ja aina. Soe on ja suvi on, mis nad siin ikka passima peaksid. Ma ise passin, sest... Ma ei olegi kindel, miks. Nädalavahetusel oli töö, see oli passimiseks hea põhjus, vajadus asju teha ja teisi asju ette valmistada ja yldse on ka kyllalt kena põhjus, aga.

Vanaema on haiglas. See vanem neist kahest, mis ta on nyyd, 97? Kopsupõletiku sai endale kylge kuidagi imelikul kombel, nyyd on juba nädalakese seal olnud. Käisin teda eile vaatamas, tal on igav. Lihtsalt igav ja tyytu haiglas passida, nii et ta tegeleb aktiivselt sellega, et terveks saada. Kõige hullem enam ei olnudki, ainult nõrgaks on jäänud. Ei jaksa enam hästi voodist yles saada, niipalju, kui ma aru sain. Mitte, et siin imestada oleks, kõigega arvestades, aga siiski. Eks ta harjutab ja pyyab, vahelduse mõttes ei ole selle haigestumise juures yhtegi minekujuttu, mis teeb mulle rõõmu. Vahest ta on otsustanud, et kui nii kaua juba elatud ja kõik need õudused vastu peetud, mis varem on juhtunud, siis kopsupõletik teda kyll murdma ei pea. Kadestamisväärne.

Ja mul on selle asemel ainult blää.