Peatykist mina ja vihm: Istun siin kenasti kahe lahtise aknaga, vaatan, taevas tume, myristamise hääli kostab ka juba... Kui lõpuks ladistama hakkab, vahin krillis silmadega õue ja olen vihmaõnnelik. Ometi veidi värskem! Lõpetab vähemalt korraks selle äikseeelse umbpalavuse, mida ma juba mitu päeva tajunud olen! Rõõm! Hullumeelsus! Lõpuks kostab kusagilt kahtlane naksatus-krapsatus ja mulle tuleb meelde, et mul laseb ju läbi. Minutid valget vihma olid mulle kööki pisikese järve tekitanud. Ei suurt hullu, ämber tilkuvale kohale alla ja ylejäänud põrand kuivaks, linoleumiga ei juhtu midagi, aga piinlik hakkas kyll. Ma ju _tean_, et sealt läbi sajab ja mulle ei meeldi sugugi, kuidas mu kaldus põrand suunab veenirekese diivani alla ja taha - kus tal on mõnes teha kõike kurja, hallitada või määndada või mida ta parajasti soovib.