Praeguseks tundub, et mu ettepõdemised on kõik ära põetud ja meel maha rahunenud. See on teretulnud tunne, hakkaski ära tyytama. Nyyd saab rahulikult edasi elada :D

Samas oleks endiselt teretulnud mingilaadne vaheldus asjaolule, et ma avastan ikka veel mingeid asju noormehe juures, mis tekkitavad emotsiooni. Pidev pisivaimustus kujul "Niiäge! Maeivõi!" väsitab vast mingid emotsiooniotsikud ära ja kui aus olla, tahaksin ma taas mõtlemisvõimeliseks hakata. Samal ajal on ikkagi yletamatult cool, kui asjad juhtuvad minupoolse inputita minema just selliselt, nagu mulle meeldib; või playlist, mida sa ise kokku ei pannud, koosneb praktiliselt eranditult lugudest, mida sa oled alati armastanud kuulda, kuid alati ära unustanud.

Harjumatu on niisama lihtsalt positiivses meeleolus olla.