Yritus oli lihtsalt suurepärane. Yleni. Hea kyll, peaaegu yleni - vihmasadu sel ajal, kui ma telki tahtsin kokku panna, ei olnud maailma kõige toredam asi, aga see oli nii väike häire, et kuulub unustamisele ja andestamisele.

Kui algusest peale, siis: pakkimiseks oli lõpuks aega umbes 15 minutit - kogu aeg oli aega ja oli aega, kuni enam ei olnud. Suure kiiruga unustasin kaasa võtta mõne varrukatega asja ning raha, millega maksta. Juba autosõidu ajal kadus ära suurem osa lõpuks ikkagi uuesti alanud närveerimisest (aga mitte päris kõik).

Telgi panin lõpuks pysti samahästi kui yksinda, umbes kolme pealtvaatajaga. Seejärel tegelesin seltskonda sulandumise ja elu nautimisega, uute tutvuste loomise ja ettekannete ja kõige muuga. Ilm oli suurepärane, täpselt mitte liiga palav, inimesed parasjagu nii sõbralikud et normaalne oli (liigne sõbralikkus on ka ebamugav, kui võõras olla!), kõik sujus ja sujus ja sujus. Inimene, keda ma paar postitust tagasi kartsin, tuli kyll kohale varem, kui ma eeldasin, aga ma ei puutunud temaga sugugi kokku, nii et selle poolest oli ka kõik korras. Mõni, keda mina tundsin, ei tundnud mind esimese hooga isegi ära, nii et ma rahunesin ka selles mõtte täiesti maha. Ainuke yhik ebamugavustunnet tekkis see hek, kui ma otsustasin sauna minna ja esimese hooga oli selle juures ainult meesterahvaid (samahästi kui kõik samahästi kui võõrad). Mõtlesin, et hea kyll, ma olen natuke kuse selle asjaga ja toon ära oma bikiinid, ent selleks ajaks kui ma tagasi jõudsin, oli seltskonnaga liitunud ka naisi, nii et saatsin oma põdemised kukele.

Öösel leidsin, et teinekord peaks ikka vaatama, kuhu täpselt oma telk yles panna, telgipõhja all oli ebamugavas koguses ja konfiguratsioonis oksi, juurikaid ning käbisid (need saavad mugavad ka olla, kui nad õiges kohas on, muhud ja lohud kehaga sobituvad). Ärkasin vist veidi hiljem kui soovinuks, aga ilma ei jäänud ilmselt millestki. Nii tore on, kui yritused arvestavad sellega, et sihtgrupi hommik ei pruugi sugugi olla kell 8.

Lõunasöögiks oli palju pahandusi tekitanud siga, aga ta oli väga maitsev. Kunagi pärastlõunasel ajal hakkas korraga toimuma mitu asja, mille vastu ma huvi tundsin - mälumängust oleksin tahtnud lihtsalt huvi pärast osa võtta näiteks, ent olin muude asjadega hõivatud. Terve õhtupoolik kulus aga rollimängu juures kiibitsemisele (ja ajuti inimeste lahkumise tõttu mängimisele). Siis oligi juba öö. Mis kell ma lõpuks telki ära kukkusin, ei ole kindel, kyll aga sain järgmine hommik tuvastatud, et ära kukkumine oli olnud äärmiselt kapitaalne.

Oma pyhapäevase kell 1 ärkamisega ma rahul ei olnud, see võimaldas kaugelt liiga vähe hommikut ja sotsiaalsust, sest sellal, kui ma enesele kohvi nikerdasin, käis ettekanne, ja peale seda tuli telk kiirkorras vihmasajus maha võtta ning ennast autole pakkida. Ilmselt oleks olnud võimalik lahkumisega viivitada, aga ma ei tundnud ennast piisavalt sotsiaalsena, et mõni hilisem autokoht välja rääkida. Sõidu magasin nagunii maha ja nägin koju jõudes hirmsat vaeva, et silmad vähemalt poolmõistliku uneajani lahti hoida.

Rõõmus ja õnnelik olen siiski, ent tabasin selle postituse kirjutamise ajal ära, et muljeid kirjutada ma ei oska. Tekst siin ei anna edasi pooltki minu suurest õnnelikkusest ja magusast rahulolust kõigi asjade käiguga.