Huvitav. Ikka veel on vapper ja lahtine olla, aga mitte enam nii akuutselt. See on olemas - kui ma mõtlen, et kuidas mul praegu olla on, siis on selline. Aga kui ma parajasti millestki muust mõtlen, siis see vajub rahulikult tahaplaanile ära ega sega mu päeva. Mis on kasulik, nii saab asju tehtud. Ikka veel saab asju tehtud? Eks see natuke imelik on, ebaharilik asjade seis või midagi. Just väikseid asju saab tehtud, neid, mis korjuvad ja teevad igapäeva muidu aeglasemaks, kui nende eest hoolt ei kanna. Hästi väikseid asju - parandada oma sukad ära, vaadata, et prygi pysiks prygikastis ega vallutaks tervet elamist... Need asjad, mis yhel "täisväärtuslikul täiskasvanud inimesel" on ilmselt pysiharjumuseks kujunenud ega vaja enam tehtud saamise pingutust. Natuke nagu ehitaksingi hetkel endale neid harjumusi, vähehaaval, järjest, punuks korvi neist. Lõpuks tundub, et palju lihtsam on pysida asjalik, kui mõned väiksed ebakohad ei kriibi silma ja uueks päevaks riideid valides ei pea mõtlema "Nii, sellel särgil on nööp puudu, kui ma seda kanda tahan, siis peab sellega arvestama..."

Normaalne on. Saab toime.

Ja kui tund aega midagi teha on liiga palju korraga, siis proovi veerand tundi. Veerand tundi midagi teha on ikka veel rohkem kui yldse mitte. Eilsele ebaõnnestunud katsele teha yhte asja tund aega (katkes veerandtunni pärast), sai täna lisatud teine veerand - ja see ei läinudki tigutempol. Ei tea, äkki õnnestub veel kolmaski veerand täna kusagilt välja võluda.