Tundub, et siia kirjutamine tuleb maha jätta. Asjad, mis ma yles kirjutan, kipuvad enamasti umbes nädalapikkuses tulevikuperspektiivis pea peale pöörduma - kui kurdan, et ei saa midagi tehtud, pean järgmises postituses tõdema, et selle ja teise ja kolmanda tegelikult isegi sain; kui kurdan vaikust, räägin järgmine kord kohtumistest inimestega ja nii edasi. Vastupidi ka - ytlen, et seda või teist ei karda, ja homme juba kardan uuesti. Naljakas koht siin.

Igastahes on hetkel vist käimas mingi maailmamuutus, kus ma esiteks, teen asju, ja teiseks, saan asju tehtud. Varemalt ei ole teine esimesele nii otseselt järgnema kippunud ja umbes iga teine ette võetud asi on jäänud poolikuks, aga nyyd... ma ei tea. Ei taha ära sõnada.

Sotsiaalsus on ka olnud ja selle täpsemad viisid ja laadid on mind viimasel kahel päeval-õhtul yllatanud. Eriti eilne õhtu lõppes absurdselt pineva ameerikamägede kokteiliga. Mitte emotsionaalses mõttes, et täpsustada, vaid yldises, võibolla hormonaalses? Teate seda tunnet, kuidas sellel atraktsioonil sõitmine on korraga hirmus ja uskumatult vaimustav ja põnevus ja lahendus ja... Ja siis astud sellelt maha ja käed-jalad värisevad. Umbes samasugune värinatunne tabas mind eile õhtu lõpuks, mis siis, et reaalselt istusin ma lihtsalt toolil ja vestlesin. Olukorra ja temaatika vastanduses sisaldunud pinge, millele kontekst vindi juurde keeras ja alltekstid pingejoone ymber kaunistusi joonistasid.

Kasutan viimased mitu nädalat juba harjumatult sageli oma mõttekõnes ingliskeelset sõna fierce, sest enamasti ma ei suuda hoobilt leida seda yhte eestikeelset sõna, mis piisavalt sarnase tähenduse edasi annaks.