Mõrad sees. Praod. Oleks ruumi katki minna, läheks ka.
Mask ees. Ei pea ju ometigi teised vaatama mu sisemist "ilu" mis on sodiks pekstud.

Keelest

Ometi kord võtan sõna teemal, mille blogimaailmast üles korjasin. (Ega seda just tihti ei juhtu, peab tunnistama.)

Nimelt viitas Kati oma teemajas ühele huvitavale Ekspressi tabelile. Või õigemini edetabelile. Seal olid toodud enimesinevad kirjavead eestikeelses internetis. Võin õnnelik olla, et olen süüdi ilmselt kahes kümnest ja suudan ennast loodetavasti välja vabandada. Esimene - kellelegi-kellegile tuleb mu kõnesse ikka sisse, sest ma lähenen tolle sõna moodustamisele teisiti kui emakeeleõpetajad tahaksid. (Kellegile võiks ju ometigi olla vorm, mis on moodustatud sõnast keegi. Nii et -gi ei ole üldse rõhuliide ja on lihtsalt juhuslikult sama kujuga mis see -gi või -ki, mis sõna lõpus käib. Ja siis saab teda sinna lõppu rõhutamiseks ka veel ilusti mahutada - kellegilegi on minu arvates palju normaalsem sõna kui kellelegigi.) Ja teist - katusega s ja z asemel sh ja zh teen sellepärast, et mulle vist ei jäägi lähema aja jooksul meelde, kuidas teha neid katuseid õigete kohtade peale, ilma et Blogger mind narrima hakkaks ja sellest valesti aru saaks.

Ülejäänud kaheksast seitse kriibivad minu silma küll aeg-ajalt. Aga ma loodan, et ma nüüdseks parandan neid juba vähem kui eelmise aasta samal ajal. Ei viitsi ega jaksa suvalisele inimesele suvalises kohas märkust teha. Pole mõtet. Las olla. Ehk siis nende seitsme puhul on kas kodukeel piisavalt kirjakeele lähedane, et nii tundukski normaalne, või kooli ja kodu mõjutused kirjakeel kasutamiseks õnnestunud olnud. Las olla. Ei kavatse sellepärast ennast vägisi ümber harjutama ka hakata, et vähem kirjakeelne olla.

Jääb veel üks. Selle nimi on õieti-õigesti. Selle osas põdesin kohutavat parandamiskihku eelmisel ja üleelmisel aastal. Võibolla ka varem, ei mäleta. Nüüd tahaks loota, et võtan asja vabamalt, sest kodukeel ses osas kirjakeelele alati ei vasta.

Jaah, ma tean küll, et eelmine aasta ma nii ei mõelnud. Aga sellest on terve aasta.

Suhtlemise erineva ametlikkuse kohta aga arvan nii: MSN on suuline suhtlus. Mis siis, et tundub kirjalik, ikkagi on suuline. Minu jaoks. Meil on kirjalik. Blogi... blogi võiks ju olla kirjalik, aga siin ma pole kindel. Mina kirjutan siin märkmikus omi lauseid täpselt nii nagu ma mõtlen.

Ma ei lähe Kevadtormile staabiassistendiks. Just pakuti võimalust sinna kandideerida. Aga ma ei taha kuud aega kusagil olla esiteks, teiseks mulle ei meeldi see, millisena ma seda posti ette kujutan. Sõjaväe variant sekretärist, lühidalt öeldes. Olgugi, et grupi nimi on side- ja staabigrupp, mina rõhutan enda jaoks ikka seda side-osa, nagu õnneks grupijuhtki.

Ma hoopiski pakin asju, niipalju kui õnnestub, ja loen ja kõlan. Võtsin lõpuks kätte "Ekke Moori", mida juba eelmisest kevadest olen mõelnud kindlalt lugeda, aga pole kuidagi selleni jõudnud. Eile htul alustasin, täna hommikul lõpetasin. Ei lugenud öö läbi, kuigi loetu võis ühte masendavat unenägu mõjutada küll. Ärkasin selle peale, et tramm, kus ma olin, pani uksed kinni ja ma jäin üksi inimeste seas sinna sisse. Ärkasin, keerasin teise külje ja mõtlesin et näidake mulle nüüd mõnd paremat und ka.

Aga raamatust jäigi meelde põhiliselt äramineku, edasimineku, muutusteotsimise motiiv. Nagu ilmselt pidigi. Päris mõnegi koha peal panin raamatu korraks kinni, et mõelda järgi ja meelde jätta, mis seal just öeldi. Või tajuda, kui õige loetu ikkagi on. Või igatseda isegi sinna põhja. (Üks neist asjust ilmselt, mida ma kohe kuidagi tegemata ei tahaks jätta, aga mis siiski tegemata võib jääda, sest plaanimisega ei oska kusagilt alustada.) Mõned leheküljed märkisin ära. Et paar lauset hiljem välja kirjutada.

Kui lõpetasin, ei saanud jätta poetamata paari pisarat. Selle üle, et ma ei tea, kes ma olen. Kas ma olen üldse keegi. (Ei, siia lõppu ei käi küsimärki. See pole küsitooniga lausegi.) Ja naermata, sest võibolla on tõepoolest igaüks kusagil raamatus kirjas.

Pidu

SEE Tartu tegu ka nüüd siis ära tehtud. Ajastus on muidugi natuke kummaline ja irooniat täis, aga seda on juba teine kevad järjest.

Et kõik otsast peale ära rääkida, tuleks alustada sellest, et ma suutsin eile jääda eksiarvamusele, et Sinimaniseele proovi tuleks minna kella kaheksaks. Läksin ka - ilusasti täpselt. Ja imestasin, miks ruumis juba tuli põleb, miks kõik ja veel rohkemad juba kohal on ja miks nad on seda nägu nagu oleks nad seal juba kaks tundi olnud. Aga ega's midagi, leian tooli, laulame, proov nagu proov ikka. Tunni aja pärast lõpeb ära. Mina imestan, miks nii lühikeselt seekord. Vestlen paari inimesega, aeglaselt ja ettevaatlikult hakkab koitma: proov algas ju kell kuus, nagu tavaliselt. Ma lihtsalt põen ajutist ajupehmenemist. Siis oli igaühel valik, kas minna Martini sünnipäevale, mis ei olnud sünnipäevapidu vaid ekspromt kogunemine, või Leho juurde sauna. Saunalised otsustasid, et teeme siis kiiresti ja lähme ka pärast sünnipäevale, nii et liitusin nendega.

Tee peal poes tuli kellelgi, usustavasti Vifkal idee teha torti. Tegimegi. Nii umbes kahe leili vahel. Torti tuli hea, jutt tordi juures oli ka hea. Ja siis oligi vaja minna sinna kaaaaaaugele Raatusesse. Kui me sinna jõudsime, oli naljapäev läbi ja sünnipäev alanud. Toas olid juba ees lisaks proovist tulnutele ka Taavi? ja Miku? Laul juba käis. Ägeägeäge oli, nagu võib arvata. Tagasi kesklinna juurde jõudes ootas meid ees Kaarsild. Kell oli midagi kahe ja kolme vahelist, ma kujutan ette.

Vot nii vahva oli minu eilne päev.

Kevaderõõm

Kevad on!

Botaanikaaias on krookused ja paksud karvased mesilased ja kirjud liblikad ja päike.
Jõe ääres on puud osaliselt vee all, mitmed kalamehed ja päike.
Linna peal on palju naeratavaid inimesi, sulavad lumehunnikud ja päike.

No ole sa siis midagi muud kui elurõõmus sellise ilmaga.

Öösiti näidatakse mulle igasuguseid mängufilme. Pikemaid ja lühemaid, aga põnevusfilme. Ju ma olen piisavalt magada saanud. Kui liiga vähe magada, siis und ei kipu nägema, või nii ma olen märganud. Tänane oli seotud larparite ja ühe unenäo-vanalinnaga, mis ei olnud Tallinn ega Tartu aga millel oli mõlemi jooni. Seal linnas ma olen varem ka käinud, omast arust ühe korra isegi kuagilt eriti järsust künkast alla lasknud. Või vaadanud kuidas teised seda teevad, ma ei mäleta kas ise julgesin.

Tahtsin minna sekretäri juurde pabereid ajama ennist, teda polnud kabinetis. Varsti peaks uuesti proovima - peab ju need asjad aetud saama.